Saapaparandussaaga

Minu käest küsitakse sageli, et kuidas mul saksa keele õppimisega läheb ja mismoodi ma siin kohalikega oma jutud räägitud saan. Ma olen nendele küsimustele vastates alati kokutama jäänud, sest ma tõesti ei oska kuidagi kõiki neid totraid juhtumisi mõne lausega kokku võtta. See segaduste, arusaamatuste ja möödapanekute saaga sai alguse põhimõtteliselt kohe, kui lennukirattad Schönefeldi lennujaama maandumisrada puutusid ja seega on see lumepall nüüdseks nii kiiresti ja kaugele veerenud, et mul ei õnnestuks kogu seda nalja ka parima tahtmise juures üheks postituseks kokku võtta. Ma olen otsustanud parimatest paladest terve seeria teha. Olete valmis? Here goes:

Ma olen muidu üsna efektiivne igapäevaste asjaajamiste kordineerimises, aga oma saabaste parandusse viimine osutus minu jaoks pooleaastaseks heietamiseks. Ma ei tea, miks see minu jaoks nii vastumeelseks projektiks kujunes, aga teiste survest hoolimata otsustasin ma selle kohustuse tulevikumuusikaks komponeerida. Olukord oli nii lootusetu, et isegi mu isa tundis ennast minu tegutsematust jälgides nõnda abitu ja lööduna, et kinkis mulle jõuludeks mitte üks, vaid lausa kaks paari uusi saapaid. See muidugi viis ainult selleni, et parandamist vajav paar sutsati koridori pimedaimasse nurka, et uutele läikivatele kõpsukatele ruumi teha.

See ebameeldiv olukord tuletas mulle ennast lõpuks uuest meelde alles siis, kui Adam kodu koristades kannatuse kaotas. Ta saatis mulle pahase sõnumi, et ta on selle saapapaari nüüd suurpuhastuse käigus kuskilt tolmu seest välja urgitsema pidanud ja kui ma nende osas kohe midagi ette ei võta, siis kavatseb ta need lihtsalt ära visata. Wie bitte!? Ma olin just Tartus muretut talvepuhkust veetmas ja parasjagu kott pungil head-paremat Kaubamaja eskalaatoril laskumas, kui see ähvardus minuni jõudis. Ma ei tea, mida ta selle sõnumiga taotles, aga loomikult sai ta vastuseks ei midagi muud kui porisemist ning etteheiteid teemal: ”kas tõesti pean ma nüüdsama lennuki peale istuma, et neid saapaid parandusse viima tulla? Vii ise siis. Miks mu hinge ometi rahule ei jäeta!?”

Kõigi ootuste kohaselt tembeldati Adam sääsest elevandi tegijaks, aga sellest hoolimata ootas mind pühapäeval kojujõudes see õnnetu paar saapaid ees ja peale mõnepäevast venitamist ei jäänud mul muud üle, kui tee jalge alla võtta. Ja ”tee jalge alla võtmise” all ma pean silmas, et saapaparandus on meie välisuksest 20 sammu kaugusel.

Siinkohal ma ütleksin veel, et ma mäletasin küll, et Adam oli varem mokaotsast maininud, et saapaparandusherr on Austriast, aga see ei  tekitanud minus eriti hirmu. Saksa keel on saksa keel, mis vahet seal on. Puhastasin korraliku inimesena enne kohalelaekumist oma saapaid piinliku täpsusega ära ja asusin siis krapsakal sammul saapaparanduse poole teele – ”nii iseseisev preili ikkagi,”mõtlesin,  ”lahendab selliseid igapäevaseid olukordi mängleva kergusega.”

Uks võidukalt lahti, lõin oma saapad rõõmsalt saapaparandustöökoja leti peale ja jäin ootama, et keegi mulle abikätt pakkuma tuleks. Asjad võtsid aga jalamaid halva pöörde, sest ma avastasin praktiliselt kohe, et olin endalegi märkamatult terve nahast letipealse poriseks mäkerdanud. See on minu jaoks siiani täielik müstika, kust kõik see sopp üldse tulla võis, sest neid saapaid poleks olnud võimalik ilma üliinimlike võimeteta puhtamaks poleerida. Minu õnneks polnud ükski hingeline seda möödapanekut pealt näinud ja seega sain ma asuda oma taskust välja õngitsetud (ja täisnuusatud) salvrätinutsakutega kahjusid likvideerima.

Ma olin vahepeal juba head 10 minutit omalkäel erinevate nõmedustega tegelenud, kui parandajaonu siis lõpuks tagaruumist välja ilmus.

Ma  ütlen ausalt – ma olin oma saksakeelse etteaste kodus põhjalikult ette valmistanud ja kõikide vajaminevate sõnade artiklid meelde jätnud. Ma teadsin, et käänetega läheb ilmselt nii nagu stressirohketes olukordades ikka (loe: kõik info saab edasi antud nimetavas käändes), aga vähemalt on pilt suuremas perspektiivis selge. Üleüldse oli saapaid vaadates kogu olukord minu meelest pigem iseenesestmõistetav – mis ikka valesti minna saab!?

Vestlus ise läks ootuspäraselt: ma olin sunnitud ennast vahepeal kordama, sest üks või teine sõna läks saapaparandusonul kõrvust mööda, aga üldiselt oli ta heatujuline rõõmus onkel ja ma tundsin sel hetkel end võiduka saksa ühiskonda integreerujana. Sain esimese korraga pihta, et maksta tuleb järgi minnes ja sedeli tõestuseks, et olen oma saapapaari sinna maha jätnud – easy enough.

Palun proovige nüüd ette kujutada mu üllatust, kui onkel siis ühel hetkel suure kataloogi erinevate nahatekstuuride ja värvivarjunditega lauale lõi. Ma ei osanud suures segaduses asjast midagi arvata ja hakkasin aga oma mahakulunud maniküüriga lemmikvariantide peale ostutama. See osutus hästi kaasahaaravaks tegevuseks: ma nägin igasuguseid põnevaid tekstiile ja tundsin sel hetkel, et ma olen vahvas onus endale sõbra leidnud. Austriast onu dialekt oli kohati minu jaoks täiesti arusaamatu, nagu Adam hoiatanud oli, aga ma tundsin, et meie sõprus leidis aset sügavamal tasandil kui lihtlabane saksa keel, tegu oli SPIRITUAALSE kontaktiga. Seega ei pidanud ma ilmselgelt isegi vajalikuks tal ennast korrata lasta. Kõkutasime mõlemad naerda ja olime ennast 100% sellesse ettevõtmisesse investeerinud. Mõtlesin isegi, et kes teab, meist võiks saada Berliini moemaastiku uusim disainerite duo! Moemaja, lausa. Kogu olukord võttis aga uue pöörde, kui härra siis minult tuliseima reaktsiooni saanud nahalapikese võrdluseks mu saabaste kõrvale asetas. Ma ehmatasin ennast kohe sellest meeltesegadusseisundist välja ja sain aru, et kuskil on midagi kindlasti tõlkes kaduma läinud. Meist ei saagi ”Vapraid ja ilusaid”, me pole saabasteparandamise arutelust kaugemale jõudnudki. Kas me hakkame neid hoopis PAIKAMA? Täiesti teise tekstuuri ja värviga nahatükiga?  Mis sai lihtsalt kontsaplekkide välja vahetamisest?

Onkel ei tundunud ennast mu neurootilisest käitumisest häirida laskvat ja tõmbas otsad ruttu kokku, tänades mind tulemast ning lubades saabastega järgmise nädala alguseks valmis olla. Talk about ühepoolne sõprus. Mul jooksis peast läbi miljon mõtet, aga ma olin sel hetkel liiga segaduses, et mingit ratsionaalset päästeplaani looma hakata. Ma tegelikult tean küll, et normaalne oleks siinkohal olnud üritada päästa, mis päästa andnud oleks, aga ma tõesti tundsin, et mul polnud alles jäänud ühtegi asjakohast saksakeelset sõna, mida ma hüsteeriliselt sada korda erinevate rõhkudega hääldada üritanud poleks ning seega ei jäänud mul üle muud, kui onklile ja oma saabastele kurvameelselt lehvitada ja kodupoole teele asuda. Ma olin kõigest valesti aru saanud ja mu süda oli murtud.

Ma olin esialgu koju jõudes nii halvas tujus, et ei tahtnud oma ebaõnnestumist kellegagi jagada, aga otsustasin lõpuks siiski oma südamevalust Adamile rääkida. Ta pakkus, et võib üritada olukorda päästma minna, aga ma olin siis juba veendunud, et mu saapad on selleks ajaks kindlasti laiali lammutatud ja ümber disainitud ning seega ma arvasin, et meist vähemalt üks peaks jääma onu silmis mentaalselt stabiilsete kirja, juhuks kui meil ta teenuseid kunagi veel vaja peaks minema.

Mis puudutab aga saabaste edasist käekäiku, siis seda saab juba üsna pea näha. Ma olen need igaks juhuks mentaalselt oma saabastenimekirjast maha kandnud, et nendele järele minek vähem valulikuks kujuneks (mental note endale: nutma ei hakka!!!).

 

 

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s