Üks natuke imal ”igaüks on oma õnne sepp” lugu

Täna ma otsutasin, et ma räägin teile loo reedeõhtusest burgeripeost.

Ma alustan sellest, et ma olen tavaliselt üsna spontaanne inimene: ma ei planeeri südmusi pikalt ette ja ma ausaltöeldes natuke lausa elan nende viimasel minutil sahmimiste nimel. Teate küll seda väikest põnevusnüanssi, et kas saab järgmiseks reedeks lennupileti koju või ei; õnnestub dissertatsioon viimasel õhtul enne esitamistähtaega ära lõpetada või mitte.
Mis puutub aga Brammibal’s burgeriõhtusse, siis seda ma planeerisin nagu mõni teine oma esiklapse sündi. See oli mulle oluline mitmel erineval põhjusel, aga peamiselt seetõttu, et mu elust veganina on saanud teiste burgerisöömise kaugelt vaatlemine.
95% juhtudes pole üheski mu sõprade poolt palavalt armastatud kiirtoidukoha menüüs taimseid burgereid ja seega saab nendel juhtudel minu pearoaks enamasti friikartulitekuhi.
Saate aru, mida ma mõtlen? Ma olin lihtsalt elevil, et lõpuks ometi oli minek kusagile, kus mina ka saan hambad korralikku ”kana” burgerisse lüüa.

Et minu pühendumisest lõpuni aru saada, siis ma mainin ka, et seekord otsustasin ma eriti entusiastlikult isegi early bird piletid muretseda (that’s a first). Mitte midagi ei saanud jätta juhuse hooleks.
Okei, long story short: peale rahmimist ja lõputut närveerimist sain ma kõik asjad aetud ning sealjuures oma suureks rahustuseks ka paljuihaldatud piletid. Nagu mu eelmisest blogipostitusestki lugeda võis, kulmineerus asi sealjuures lausa sellega, et mul tuli endale uus Paypal’i konto luua ning, selle autoriseerimiseks kulunud kahe tööpäeva, pluss nädalavahetuse jooksul jõudsin ma korduvalt ahastusse langedes lootust kaotama hakata.
Ma planeerisin terve oma nädala selle ümber, et miski mitte mingil võimalikul juhul mu reedeste plaanidega kokku langeda ei saaks ning olin jumalale südamest tänulik, kui avastasin reede pärastlõunal, et sinnani oli absoluutselt kõik plaanipäraselt sujunud.

Mis siis pahasti läks?

Kehvasti läks see, et härra Adami organiseerimatuse tõttu sai vahetult enne kodust välja astumist ilmsiks, et tal tuleb see üritus paraku üldse vahele jätta. Et ma olin niisama rabelenud  ning oma aega ja energiat mõttetult raisanud. Esitlusele tuli kombinatsioon mingitest täiesti absurdsetest ja ebamõjuvatest põhjustest ning seega ei jäänud mul üle muud, kui koju surema jäämise asemel üksinda tegudele asuda.

Oleks sellest alles üks vlog tulnud.

Berliin on iseseisvate inimeste pealinn ja parim asja juures on see, et ükskõik, kuhu solona kohale laekudes on kindel üks: kurvalt kuskile nurka konutama jääma kindlasti ei pea.
Tähtis on lihtsalt lähtuda sellistest veidi ebamugavates olukordades sellest, et kui ise ollakse end ulmelainele häälestanud, siis ei jää naljategemine kindlasti ka mitte kellegi teise puudumise tõttu katki.

Kõike eelnevat silmas pidades ma teekonna ka jalge alla võtsin ja ma võin juba etteruttavalt öelda, et Brammibal’s Vegan Burger Night‘ist tuli õhtu nagu ma kunagi isegi loota julgenud poleks.
Kohalejõudes võtsin positsiooni sisse lauas, mille ma eelnevalt kindluse mõttes reserveerinud olin (ma läksin ettevalmistustega nii kaugele, et broneerisin!!! laua) ning jäin aga valvsalt oma burgerit ootama.
Edasi läks nii nagu ikka läheb, kui takistustest hoolimata edasi rühkida suvatsetakse ning juba vähem kui 10 minutit hiljem olin ma endale lauatäie uusi kamraade leidnud.
Terve õhtu möödus (veidi kahtlaselt maitsenud) käsitööõllet erinevate limonaadidega solkides uusi superjooke välja töötades, lugematul arvul kaloreid sisse pressides ning mis kõige olulisem: täiesti võhivõõraste inimestega pisarateni naerda röökides.

Veidi klišee küll, aga ma pean ausalt ütlema, et mul on tagantjärele mõeldes lausa hea meel, et terve see õhtu just selliseks kujunes. Mul tuli ennast täiesti uues sotsioaalses olukorras proovile panna ning mul läks veidi õnne ja pealehakkamisega üsnagi võidukalt.

Uutest sõpradest aga nii palju, et ma ei oska isegi sõnadesse panna, kui tänulik ma nende inimeste lahkuse ja heatahtlikkuse eest olin. Ma lubasin endale sealsamas ka, et kui ma peaksin mõnikord ise ühte üksikut uitajat nägema, siis hakkan ma talle samamoodi uueks vanderselliks.

ps. Minu õnne teades, mille peale me veame, et minu üksikuks uitajaks osutub mõni inimsööja või sarimõrvar?

ps2. Terve selle postituse kirjutamise ajal kummitab mind Lorde – Green Light, mis oli muuseas mu ipodist ka kogu selle seikluse sountrack.

Ma garanteerin, et sassis juuste, ilma meigita ja veidi viltu kiskuvatel päevadel saab alati kõige rohkem nalja. 

17124391_1607288315949738_1068859478_n

See üllitis oleks olnud väärt ka teisest maailma otsast kohaletulemist. 

17141597_1607288269283076_1732513260_n

Kottbusser Tor või lihtsalt Kreuzberg – kõige selle serendipity sünnikoht.  

17140876_1607279759283927_1773196429_n

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s