Kõik probleemid on lennukis 10x dramaatilisemad, vegan sööb Riias ja Eesti Nokia otsimine on lõppenud

Ma olen nii kohusetundlik blogija, kas teate.
Hetkel on aset leidmas üsnagi meeleheitlik võitlus unega, aga tundus kuidagi vastutustundetu teid nii kauaks uut postitust ootama jätta.

Teekond Ryanairiga koju osutus täpselt selliseks nagu prognoosida võis ning ma kahetsesin äratuskella koidikul helisemisest saadik, et ma ihnurina Air Berlin lennupiletitesse investeerida ei raatsinud.
Seekord läks vist tegelikult isegi veidi hullemini kui tavaliselt, nüüd kui mul on olnud aega seda kõike veidi rohkem analüüsida ja järeldustele jõuda.
Ma kohe tunnen, et mul jutt praegu väga ei jookse ja kõike seda loetavaks tekstiks vorpida tundub suhteliselt võimatu, aga ma proovin sellest hoolimata kõige absurdsemad seigad teile loetavaks sissekandeks klopsida.

Probleemide jada avapauguks kujunes reisijaskonna keskmisest raskemaks osutunud kehakaal.
Läks lausa nõnda kehvasti, et kogukamate reisijate jahmatuseks lõppesid otsa turvavööpikendused. Esimene kord, muide, kui ma üldse oma silmaga selliseid moodsaid vidinaid näha sain. Selle tulemusel tekkis mitu sõnelust miniatuurse, aga üsnagi südika stjuuardiga, kes suurematsorti prouade kisast hoolimata end rahulikuks jääma sundides alternatiivseid lahendusi otsima asus. Ilmselt muidugi ka teades, et üks vihasem käeliigutus vastaste poolt oleks ta mööda vahekäiku lennuki teise otsa (või üldse teispoolsusesse) teadvusetult lamama saatnud.
Asi läks vahepeal lausa nii kaugele, et hiiglasemõõtu naised väikest abitut stjuuardit ka fatshamingus süüdistama asusid. See oli iseenesest loomulikult absoluutne väljamõeldis, aga nende kehakaal ja agressiivsus hoidsid kõiki pardalviibijaid stseeni sekkumast ning nii ei jäänud reisijatel üle muud kui istmetega ühte sulanduda ja suurte leedide silma alla sattumist vältida.

Võiks arvata, et taoline vaatemäng ka lennu kõrghetkeks osutus, aga selle pröökamise taustal sai ilmsiks palju suurem probleem, mille näol oli tegu ei millegi muu kui lennuki sisemuses avastatud tehnilise probleemiga. Pardale astunud mehaanikutetiim koosnes inimestest, kes nägid välja ja talitasid nagu Üksinda Kodus saaga Marv ja Harry. Võtke see duo ja korrutage kolmega: lennuki sees ja ümber jooksid ringi kolm Marvi ja kolm Harryt, kelle kätte meie saatus tol hetkel usaldatud oli.
Mul avanes teises reas istudes ideaalne ülevaade käimasolevast segadusest, aga ma olin selleks hetkeks oma saatusega leppida jõudnud, milliseks iganes see ka parasjagu kujunema hakanud oli.
Ma teadsin, et kui mul ka õnnestub Riias ühes tükis lennukist välja astuda (ütleme, et mootor peab vastu ja gravitatsioon pigistab silma kinni), siis on see ainult aja küsimus, mil minu kõrval istunud tuberkuloosiohvrist välja pursanud pisikud mult elujõu röövivad.

Väiksemad ja ebaolulisemad lennukis aset leidnud juhtumised kujutasid endast muuseas teismeliste üheskoos WC-sse hiilimise läbikukkumist, mille käigus stjuuarditeduo neid kõvahäälselt kogu lennukiseltskonna ees noomima asus (hehehe, no mile high club for you tw0) ning enesevalitsuse kaotanud Läti prouat, kellel käis üle jõu närida läbi pähkel, mille sees peitis end vastus küsimusele: miks varuväljapääsu kõrval istudes käsipagasit eesoleva tooli alla panna ei lubata?
Seesama daam hüppas ka peale turvavöö kohustuslikku kinnitamist tähistava tulekese põlema minemist, täpselt sel maandumishetkel, mil lennukirattad maad puudatama hakkasid, püsti ning asus midagi vahekäigus kohmitsema (ma tõesti mõtlen, et tegu sai olla ainult väikestviisi protestiga). See omakorda lõppes loomulikult sellega, et ta sai kõvahääldi vahendusel eriti tõsise korralekutsumise osaliseks. Eesti keeles võib julgelt öelda, et sõimata sai, noh.

Võite ainult ette kujutada, kui emotsionaalselt (ja muidu) väsinud ma saabumishetkeks olin.
Sihtpunkti jõudmisest ja Riias käimisest aga niipalju, et seekord õnnestus mul lõpuks ka MiiT ära külastada ja ma jäin sellega tegelikult üsnagi rahule. Ma olin sellest söögikohast palju kuulnud ja lugenud ning kibelesin juba pikemat aega asja oma silmaga üle kaema. Ajastusega klappis ideaalselt, sest nädalavahetuseti on seal päris vahvad pannkoogihommikud ning rikkalik tordivalik, ja kui välja arvata mõned korralduslikud apsud, siis on tegu ikkagi armsa ürituse ja veel armsama kohaga, mis pakub vägagi asjalikku valikut veganitele ja taimetoitlastele.
Mis aga kõige olulisem: sealjuures ka kõige hea-parema allaloputamiseks kvaliteetset kohvi. Ja seda me teame, et on raske leida, onju?
*joob seda postitust kirjutades Statoilist ostetud musta kohvi (või eksitusena topsi voolanud mootoriõli, jumal teab)*

Kes minu aga book club‘i tegemistele silma peale pani, siis võin nii palju öelda, et Ransom Riggsi esimese raamatu olen ma nüüd läbi lugeda jõudnud ning lähen homme kindlasti seeria teist osa jahtima. See on üsnagi kaasahaarav ja tegelikult täitsa witty. Kohati päris hirmus, aga samas mitte nii jõle, et pimedas magama jääda ei julge.
Ma pean tunnistama, et vahel see küll venib veidi ja mul on tunne, et kogu selle loo potentsiaal pole päris lõpuni ära kasutatud, aga sellegipoolest olen ma võtnud oma missiooniks kõik kolm olemasolevat raamatut läbi lugeda, sest ma olen järjekindel like that.

PS! (need PS-id mu postituste lõpus on alati nii randomid, aga palun ärge laske ennast nende positsioonist eksitada – tegu on vägagi tähtsa infoga). Kõik võivad Eesti Nokia otsimise lõpetada, ma olen selle nimelt ise leidnud. ORAVAKESE KOMMID. Ma kasvasin üles olles 100% see vingats, kes keeldus igasugust eesti kommi söömast – kui polnud moodne välismaa šokolaad, polnud mõtet üldse jutule tulla. Hiljuti aga sain ma jälile faktile, et Oravake on vegan ja olles seda aastaid Komeedi ja muude ebasöödavate (ja koledalt pakendatud) Kalevi kommidega ühte patta pannud, olin ma täiesti jahmunud, kui seda laupäeval (võib-olla elus esimest korda) testima asusin. Puhas ulme, aga see on nüüd konkurentsitult mu uus lemmikkomm. Tuleb välja, et pean nüüd ka ehk tagasi Berliini lennates turvavööpikendust paluma minema.

MiiT ehk mina jõhverdamas rohkem kaloreid kui noortele preilidele kohane ja maitsest hoolimata on Statoili kohv ikkagi klassika, sest kas autosõit on üldse autosõit, kui tanklas peatust ei tehta? 

 

Mõtlesin, et tuletan teile ikkagi ka Marvi ja Harryt meelde:

then-and-now-home-alone-joe-pesci-and-daniel-stern-1447857762-large-article-0

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s