Laadaleedid nälga kannatama ei pea

hhh

Toidulaadad on üks minu uusimatest vaimustustest. Ma ei hakka peenutsema ja ütlen, et veel aasta tagasi ei saanud ma nende pühadusest üldse mitte aru ning tegin kõik endast oleneva, et igasugustest laadakülastustest pääseda.
Tundus justkui liiga palju rabelemist ja lärmi.
Loomulikult nautisin ma korralikku talukraami, mis ma teadsin, et maitseb miljon korda paremini kui Tescost või Kaiser’s-ist või Selverist koju vinnatud kaup, aga kuidas see tee toidulauale leidis, sellest oli mul suhteliselt ükskõik, peaasi, et ise järgi minema ei pidanud.

Muutuste tuuled hakkasid puhuma eelmisel augustil, mil ma parasjagu oma perekonda Lüübnitsa sibulalaadale minekust välja rääkimas olin. Sibula- JA kalalaat vist on see isegi, jah?
Kala, nagu näiteks ka rukola, on minu meelest mingisuguse eksituse kombel söögipähe tarbima hakatud, kuigi kumbki neist seda kindlasti mitte ei ole.
Suurt maad ainult sibula ostmise eesmärgil maha sõita tundus olevat pigem tulutu tegevus.
Minu välja pakutud alternatiivsed vabaajaveetmisvõimalused aga ei osutunud hitiks ning protestidest hoolimata oli mu ema kindlalt otsustanud, et minekuks läheb – minuga või minuta.

Hirmust, et üksinda koju jääda on veel nõmedam, nõustusin ma lõpuks siiski kaasa minema, lootuses, et ehk ikkagi saab natuke nalja ja nii. Kui mitte huumorit, siis jäätist ja limonaadi vähemalt. Võib-olla suveniire.
Vahemärkuse mõttes ütlen, et nagu ikka, sai peamiselt siiski nalja, sest enne teeleasumist olin ma liitrite kaupa vett sisse lahminud ning kohalejõudes selgus, et ma võin vabalt põie lõhkemise tagajärjel enne otsa leida, kui esimene sibula (või kala, aga loodetavasti siiski sibula) putka üldse silmapiirilegi ilmub.
Lüübnitsas nimelt osutus eesti keele oskus suhteliselt kasutuks, sest olulisemad läbirääkimised, tundus, et said siiski vene keeles peetud ning seega kulus mul terve igavik, et leida kohalik (mis ma arvan, et võis olla) kultuurimaja ning kus mul tualeti kasutamise teenuse eest maksmisel nahk korralikult üle kõrvade tõmmati.
Ma polnud tol hetkel positsioonis, et tingimusi seadma hakata ning ei osanud siis veel aimatagi, et ees on ootamas tualettruumi ukse hingedele paigutamine ning kapitaalne desinfitseerimismissioon. Selle WC-külastuse eest oleks tulnud hoopis mulle maksta.

Kõigist nendest väikestest ebameeldivustest hoolimata selgus aga, et laadal müüdi tegelikult rohkemat, kui ma lootagi julgenud oleks, ning teel koju oli auto värskeid leivapätse, juustukamakaid, eriti õliseid moosi- ja lihapalle, kasemahla, sibulamägesid ning (minu vastupanust hoolimata ka) kala otsast otsani täis topitud. Süda oli kõige degusteerimisest veidi paha, aga laulis suurest õnnest sellegipoolest.

Selle pikaleveninud sissejuhatuse mõte seisnes selles, et just Lüübnitsa külastusest saigi tegelikult alguse minu suur armastus kõiksuguste toidulaatade ja -festivalide vastu.
Kui ma nüüd mõtlen, siis võib-olla oleks tegelikult õigem öelda, et seal sai see vaimustus taasavastatud, sest 90ndatel olin ma kindlapeale tulihingeliseim Hauka laada külastaja.
Eriti edukaks võis väljasõitu pidada siis, kui suhkruvatile lisaks sai ka mõne kristalljuuksepikenduse ja nabapluusi välja pressitud. Seda muidugi suure nutu saatel, ähvardades vastasel juhul kodust põgeneda. (#youngbutdetermined)

Kui ma nüüd seda taasavastatud laadahuvi kuidagi lahti seletama peaksin, siis ma ütleksin, et asi polegi ehk niivõrd toidus, kui selles põnevuses, mis minemist ennast ümbritseb.
Kõik see melu ja sagimine ja põnevad inimesed teevad toidulaadad minu jaoks eriti ahvatlevateks sihtkohtadeks.
Eriti Berliinis. Eriti inimesed. Siin kulgeb kõik kuidagi nii tsiviliseeritult ja sõbralikult. Kohale laekutakse hea tuju ja vahvate sõbrameestega, eesmärgiks veeta üks mõnus päev head-paremat pugides. Ei mingit trügimist, nügimist, rüselemist ega pahurdamist. Ning kui sammud vegan food festival’ile seada, siis ka ei mingit kala.

Seekord planeerisin ma terve märtsikuu nõnda, et mul mingil juhul The Green Market Berlin: Spring Edition 2017 külastamata ei jääks. Nimetatud toidulaat leiab aset ainult neli korda aastas ja on seetõttu minu kalendris eriti oodatud tähtpäev.
Mul oli selle konkreetse ürituse osas algusest peale kuidagi eriti hea tunne ja silma osalejatenimekirjale peale visates märkasin ma kohemaid, et esindatud oli kohalik paremik nagu Brammibal’s Donuts, Reger Burger, Evie’s Beans jpt. Kõik korraga ja ühes kohas – ULME!
Kuigi ma vaevalt, et piltidega midagi väga kõnekalt edasi antud saan, teen ma kindluse mõttes teatavaks, et see toidupidu oli rohkem kui ma eales ettegi kujutada osanud oleksin.

Ma pole kõikse andekam blogija mitmel erineval põhjusel, aga peamiselt vist seepärast, et mul ei tule suure eufooria käigus kunagi meelde, et kõigest põnevast võiks ja peaks teile pilti tegema.
Ma olen rohkem ikka see ullike, kes päikese käes murule selili visates, nägu burgerikastmega kõrvuni koos, ennast alles siis poolärkvele ehmatab, kui kord koidab, et 10-käigulisest lõunast pooltel juhtudel ei jooksnud peast läbi mõte, et võiks selle kuidagimoodi blogisse jäädvustatud saada. Huh, ma elan ja õpin. Aga peamiselt ikka elan… ja söön.

 

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s