One way or another…

banner 7

Vaadake, vegan ja puha, aga vastupidiselt laialtlevinud stereotüüpidele, pole ma üldse rattaga liiklemisest huvitatud.

Ma lihtsalt pole rattainimene. Absoluutselt.
Ma oleksin miljonär, kui ma saaksin sendi iga korra eest, mil keegi peretuttavatest või sugulastest siinkohal ütleb, et ”oh, aga isa ju nii suur spordimees…”
Jah-jah-jah-jah-jah.

Issil pole pikki juukseid, issi ei kasuta ripsmetušši, issil pole kogu aeg külm ja issi teab, mida liiklusmärgid tähendavad.

Mina ei jääks rattaga liigeldes lihtsalt ellu.

Nii ma igasuguseid mõtteid ratta ostmisest (ja kasutamisest) endast eemale peletasingi.
Kuni selle nädalavahetuseni, mil ma elu täiesti uue pilguga nägema hakkasin.

Ma olin parasjagu teel hommikuse matcha järele, kui teekond mind mingisugusest uuest põnevast rattapoest mööda viis.
Ma ei tea, miks ma ütlesin ”põnev”, sest rattad iseeensest on minu jaoks kõige vähempõnevad liiklusvahendid üldse, aga see konkreetne pood tundus veidi huvitavam kui Sportlandi või Hawaii Expressi rattaväljapanek ja niisama huvipärast otsustasin ma äsjaavastatud hipsterpoes kiire ekskursiooni ette võtta.

Ja ma pean ütlema, et ma olin esimestest sekunditest alates justkui nõiutud.
Kindlasti oli siin suur roll mängida ka superosaval müügimehel, kes mind justkui superstaari vastu võttis, kohemaid (bio!) limonaadi näppu surus ning pikema venitamiseta ringkäigule viis.
Ta seletas mulle veenvalt, miks just nende konkreetsete rataste näol on tegu portaaliga tulevikudimensiooni ning kõike tehnilist kõrvale jättes, hakkasid mul kõrvus helisema loosungid nagu ”this Berlin-made bicycle is what makes you a true Berliner” ja ‘‘the frame is shaped perfectly for the bicycle to be taken out with flowy summer dresses”.

Nagu oleks mu mõtteid lugenud! Loomulikult tahan ma olla äge effortlessly cool Berliinlanna, kihutada kohtadesse oma uue ägeda pastlse linnarattaga, kleidisaba uhkelt lehvimas.

Ma pole elus kunagi varem nii veendunud olnud, kui siis seal poes ringi vaadates, et rattaga punktist A punkti B liiklemine on minu saatus. Ma olen päeva lõpuks ikka oma isa laps! Written in the stars! 

Edasi võite ainult ette kujutada, mis juhtus: suure jooksuga, matcha topsist välja loksumas, tormasin ma kodupoole, et oma uut investeerimisideed teistega jagada.

Kojujõudes tehti mulle kõigepealt kohe selgeks sõna ”investeering” definitsioon ning paluti mul seda mitte antud kontekstis mitte kasutada. Midaiganes.

Küsimustele nagu ”mitu käiku sellel rattal on?” ja ”palju see kaalub?” ma vastata ei osanud, küll aga teadsin ma hinda, mis terve ruumi 30 sekundiks vaikima pani ning siis uue ja ebameeldivama viktoriini otsa lahti tegi.
”Kas sa oled ebanormaalne?” oli näiteks üks korduvalt esitamisele tulnud küsimus.

Ma võin siin sellele samamoodi vastata nagu laupäeva hommikul: JAH, aga edaspidi hea meelega oma unistuste ratta sadulas, mitte toas elu maha magades.

Te teate mind, ma olen pidurdamatu.
(Loodetavasti  mitte ratta seljas.)
Ja võite kindel olla, et selle uue imemasina kojutoomine on ainult aja küsimus.

*seab sammud kööki ning hakkab läbirääkimisteks ettevalmistusi tegema*

Advertisements

Ma tahan olla kõike muud kui tavaline

 

bannaer 6

Sellest tuleb üks suhteliselt suvaline postitus, aga seda nädalat kokku võttes tundub just sellel teemal kirjutamine kõige õigem mõte.

Teate seda tunnet, kui miski ei motiveeri? Et katki või halvasti pole midagi, lihtsalt igapäevasest ringi traavimisest on saanud selline rutiinne arrangement. Samad inimesed, samad mõtted, samad jututeemad…
Ma kurtsin oma muret kohvitassi taga ühele oma sõbrannadest ja ta kostis selle peale, et lahendus on ju pigem ilmselge – aeg reisile minna. ”Mine soojale maale, praegu on odav lennata.”
Ma ei hakanud selle mõtte üle sealsamas vaidlema, aga ma teadsin kohe, et see pole lahendus.
Aidaku mind taevas, kui minust saab üks nendest inimestest, kes terve oma elu puhkust oodates elab.
Et ”praegu on jah jama, aga kuu aja pärast saab Taisse” või et ”vihkan oma tööd, aga järgmisel nädalal lähme sõbrannadega Taani.”

Ei, kindlasti mitte.
Ma arvan ise, et sellised olukorrad tekivad siis, kui peanupp pole piisavalt stimuleeritud. Järelikult ma ei loe nii palju kui peaks või loen valesid asju. Ei pööra piisavalt palju tähelepanu, mis minu ümber sünnib või ei viitsi neid sündmusi analüüsida. Kuskil on mingi pusa, midagi on valesti läinud.
Millal ma käisin viimati teatris/kinos/muuseumis?
Ma olin kindel, et kuskile sinna on koer maetud – peab olema.

Ma tormasin kohe teatripileteid broneerima ja kuigi ma usun, et see kindlasti lükkab elu veidi rohkem käima, siis olid universumil tegelikult hoopis teistsugused plaanid. Lahendus osutus palju lihtsamaks kui mingisugused eksootilised lennupiletid või uued kingad teatrigaalale minekuks. Kuigi ma ei hakka valetama – hädakorral aitab ostlemine ka.

Las ma seletan.

Järgmise 24 tunni jooksul hakkas juhtuma igasuguseid põnevaid asju, mis mind õigele elurajale jälle tagasi puksisid:
Ma sain kokku Markoga, kes rääkis mulle oma põnevatest seiklustest erinevates maailma nurkades.
Mind hästi jahmatas tema julgus, ettevõtlikkus ja seiklushimu – see oli täielik vastand kõigele sellele, mis ma ise sellel nädalal olnud olin. Aegluubis liikuv igavlejast uimerdaja.
See pärastlõunane spontaanne kohvideit inspireeris mind nagu ei miski muu ja oli täpselt see, mida mul tol hetkel väga vaja oli: näha kedagi, kes ajab oma rida, võitleb vapralt igasuguste tagasilöökidega ja ei lase ennast nendest mitte üldse heidutada.

Mõni tund hiljem kirjutas mulle Cassi, kelle eesmärk oli kokku leppida igakuine Skype-vestlus, mille käigus me tavaliselt oma tähtsaimad uudised vahetud saame.
Teate küll: uued lemmikud meigiasjad, meetodid enese jooksma minema sundimiseks, viimase aja piinlikuimad seigad jne.
Seekordsest planeerimisest sai aga hoopis lennupiletite broneerimine. Ilma pikema mökutamiseta otsustasime, et ta võiks mulle järgmisel nädalal hoopis külla sõita. Cassi on oma varbaid vegan-tiiki kastmas, nii et ma olen hästi elevil mitte ainult tema nägemise, vaid talle ka kõigi kohalike vegan-aarete näitamise pärast.
(Olge valmis lugematuteks Instagrami piltideks, ma tean juba praegu, et tagasihoidmisele pole siinkohal energiat mõtet kulutama hakata.)
Cassist veel nii palju, et kui spirit animals are a thing, siis tema on 100% minu vaimuloom (?) ja ma tean juba praegu, et meie pikk nädalalõpp Berliinis tuleb absoluutselt fenomenaalne.

Peale seda pidasin ma maha tundidepikkuse vestluse Kettiga, kellega me saime läbi arutatud absoluutselt kõik teemad, mille peale üks lihtsurelik üldse tulla võib. Analüüsisime inimsuhteid (inimkeeli on see tõenäoliselt ”klatš”, #whatchagondo), rääkisime toidust, tulevikuplaanidest, vanadest seiklustest ja kõkutasime niisama.
Ketti on täpselt selline sõbranna, kellega me võime mitu kuud üldse mitte suhelda ja siis jututeemaga täpselt sealt jätkata, kus eelmisel korral pooleli jäi. Aga lihtsalt sellepärast, et me oleme sama vitsaga löödud ja Ehitaja tänaval üles kasvanud, võime me jutujoru lõputult venitada. Me näeme elu täpselt samamoodi ja nii kahekesi probleeme lahates tundub elu kohemaid miljon korda parem.

Kui te mõtlete, et kuhu ma selle kõigega jõuda tahtsin, siis mõte seisneb selles: peale kõiki neid vestlusi mõtlesin ma, et mul on tegelikult mitte vähe vedanud, sest kõik need inimesed, kellega ma ennast ümbritsenud olen (sellele loetelule lisaks veel paljud teised: mu vanemad, Katri, Marleen, Kadi…), on igaüks nii äge omal moel ja isegi, kui ma tunnen, et ma olen veidi ära mandnud või et mul on lihtsalt tüdimus peal, siis piisab mõnest pikemast vestlusest ning ma tunnen, et ma olen jälle sõiduvees.
Kui neil läheb hästi ja nad on õnnelikud, siis tuleb minul samamoodi nina nokkimine lõpetada ja ennast oma heaolu nimel tööle panna – sedasama on ju nemadki teinud.

Ok, kogu see postitus kõlab nii klišeelt, aga tahtsin teile lihtsalt rääkida, et vahel on nii oluline, et ei jää kuskile toppama. Või isegi, kui jääd, siis jood ühe kosutava G&T, mõtled, kust pusa lahti harutama hakata ja asud uuesti tegudele.
Ainult, et ei jää uut puhkust ootama ja ei raiska aega keskpärase elu elamisele. Nalja ja ulmet peab saama, mis mõtet elul muidu üldse on?

Ps. Mediocre olemise kõrval on mu suurim hirm olla üks nendest sügavamõtteliste tsitaatide postitajatest, aga ma mäletan ühte hästi vana intervjuud Lana del Reyga, kus ta ütleb ühe mu lemmikmõttetera terves maailmas, millele ma mõtlen alati, kui juhe veidi kokku jooksnud on:

“Find someone who has a life that you want and figure out how they got it. Read books, pick your role models wisely. Find out what they did and do it.”

Näeme varsti, sõbrad!

 

Kiirteed, trennitegemine ja käpard köögis

banner 6

Vahel mul on rohkem viitsimist põnevaid seiklusi juttudeks vorpida, aga täna olen ma veidi liiga väsinud, et ilusaid pikki lauseid komponeerida ja nii teen ma teile hoopis kokkuvõtte viimaste päevade juhtumistest ning jätan Wroclawi seigad järgmiseks korraks.

Teekond Poolast tagasi möödus seekord kiirteid pidi seigeldes.
Sellest lühidalt nii palju, et ma olen üleüldiselt suhtelist saamatu liiklusmärkide jälgija – lemmiklauludega soundtrack taustaks ja pedaal põhjas ringi kihutades jääb mulle pool ajast arusaamatuks, mis kiirusepiiranguga alas ma parasjagu viibin.
Otsustasin selle lollikindla (?) taktika kasuks, et valisin auto, mis tundus liikuvat võimalikult kiiresti ja oskuslikult punktist A punkti B ning võtsin sellele sappa. Staarliikleja. Võimalik, et kirjutan tulevikus lisaks toitumiskavale ka liiklusõpiku.

Mis edasi? Kojujõudes sai rutiini tagasi adapteerumine hoo sisse pesupesemise ja triikimisega, millest ma isegi ei tea, kumba ma rohkem vihkan. Pesupesemine on minu jaoks eriliselt suur peavalu, sest vähemalt 50% riietest siin majapidamises tuleb kangaste hapruse tõttu käsitsi pesta.
Nii möödusid esmaspäev ja teisipäev vannitoa põrandal pahurdades.
Kolmapäeval olin ma pesupulbri silmast välja loputamisest väsinud ja viisin kõik triiksärgid keemilisse puhastusse, sest elu vajas elamist. Hashtag: spoilt. 

Vastavastatud vaba aega otstarbetult kasutades panin ma tähele, et kõik minu ümber tegelevad nüüd üsna pühendunult spordiga.
Üks minu sõpradest jooksis hiljuti Berliini poolmaratonil ja juba siis, talle kaasa elades, hakkas minus idanema see väikene süütunne, et võib-olla oleks aeg ka endal jalad kõhu alt välja võtta.
Mis siis ikka, järgmise sammuna otsisin ma üles oma spordikella ja jooksuriided ning võtsin jalge alla teekonna Charlottenburgi parki. Ja ma ei hakka siin midagi ilustama – omg! algus oli nii raske. Mul oli peale esimest kahte kilomeetrit hing paelaga kaelas ning veremaitse suus tuli mul ehmatusega vaadata, kuidas pensionärid rõõmsal meelel ja kergel sammul minust igal ringil mööda põrutasid. Tõesti põrutasid. 

Mina Berliini poolmaratonil šokolaadipuding käes (kui hoolega vaatate, siis näete seda kohvitopsi all) järeldusi tegemas: 

IMG_0687

Ja inimesed, kes ettekäänete leidmise asemel terve talve trenni tehes vaeva nägid:

IMG_0679

Aga ega ma mingi allaandja pole. Veel samal õhtul kaevasin ma välja oma polar.com vanad jooksupäevikud ja olin šokeeritud sellest, kui heas vormis ma eelmise aasta lõpus olin. Brokkolit nätsutades tegin ma endaga pakti, et kahe kuu pärast olen ma uuesti sadulas ja võimeline vähemalt sama kiiresti (kui eelmisel oktoobril) 10-kilomeetrise distantsi läbima. Selle nimel ma nüüd need viimased päevad vaeva näinud olengi.
Et ennast veidike motiveerida, otsustasin ma, et lähen järgmisel nädalal ja soetan mõned uued jooksukomplektid – see on minu puhul kõikse tõhusam meetod.

*Jooksmisest veel ka nii palju, et see intensiivne trennitegemine on mind nüüd üsnagi puujalgseks jätnud, sest paraku olen ma kõige lohakam venitaja, keda te oma elu jooksul üldse kohtate. Ma avastasin 10 minutit tagasi, et poed suletakse poole tunni pärast ja nagu Berliinis pühapäeviti ikka, on nädala viimane päev puhkepäev ka kaubandusvõrgustiku jaoks ning seetõttu tuleb igasuguse ostlemisega eelnevatel päevadel mäele saada. Minu puhul leiab see aset siis loomulikult viimasel minutil. Poe poole tormates võis pealtvaatajatele vabalt jääda mulje, justkui oleks mulle eilnepäev kaks jalaproteesi paigaldatud ning et ma siis nende toel esimest korda maailma avastama sööstmas olin. Aga ega maapähklivõi ise jalgu alla ei võta ja nii mul sellele järgi minna tuli. Longates ja loperdades või mitte.*

Mis veel? Sellel nädalal olen ma tegelikult üsnagi edumeelselt kodus süüa teinud. See tuhin sai alguse Nigella Lawsonist dokumentaali vaadates, sest ta on minu arvates nii inspireeriv inimene, ning algus oli paljulubav, aga peale mõnda äpardust köögis kaotasin ma igasuguse motivatsiooni kodus omal käel edasi toimetada ning otsustasin selle asemel hoopis sõpradega Pacificos lõunatamas käia.
Sealt edasi sai alguse väike allakäik, sest kuigi ma väga tahaks olla selline eeskujulik tütarlaps, kes ükskõik millest uhked road valmis vaaritab, siis tõele au andes olen ma köögis paraku väga talenditu ja tean, et söögitegemise teistele jätmine on vahel/enamasti lihtsalt kõige mõistlikum variant.
Aga vahel ma muidugi üritan.
Ja mõnikord mind julgustatakse sõnadega, et ”eks see tuleb vanuse ja kogemusega” ning nii ma siis elan ja katsetan.
Aga peamiselt siiski elan ja söön väljas.

Ja et samal teemal jätkata, siis väljas ma ka tegelikult joon. Peamiselt siis kohvi.
Teel Pacificost koju viis teekond mind mööda Street Coffee 36 putkakesest ja ma pean ütlema, et ma ei tea, kuidas see mul nii kaua kahe silma vahele jäänud on – seal pakutav kohv on lihtsalt nii hea! Topsitäie kuuma joogiga saab kaasa ka maailma parima tuju, sest sealne teenindus on 10/10. Nii vahvad inimesed, kes teevad, mida nad tõesti armastavad ja kõige paremini oskavad!

IMG_0893

222

Sellega vist olekski kõik. Ma ütlen nii muuseas, et need on mu esimesed munadepühad ilma munadeta ning ma ei hakka põhimõtte pärast banaane värvima ja muid jaburusi tegema, aga mõtlesin, et ehk küpsetan rabarberikooki või teen maapähklivõi fudge. Kui mõnest roast peaks asja saama, siis näitan ehk teile ka.

PS. kes mäletab seda korda, kui ma hernesuppi tegin ja teile sellest pilti näidata lubasin? Supitegemiseks läks ja mul on sellest isegi üsnagi kunstiline pilt, aga ma ei arvanud, et see on väärt netiavarustes demonstreerimist, sest ilusast välimusest hoolimata ei kõlvanud see kahjuks süüa.

PS2. ma tean, et see kõlab natuke totralt, aga Wroclawis olles ma nii igatsesin Berliini metrood. See on nii kalliks mulle saanud. Suck it London tube. Ei ühtegi red signal’it, ei mingeid delay‘sid. Alati punktuaalne ja puhas.

Seda pilti vaadates tuli mul meelde, et ükskord keegi ütles mulle, et mul on nii vedanud, sest Saksamaa on Der Spiegel’i kodumaa ja saksa keelt õppides on mul nüüd võimalik lugeda kõiki artikleid otse ajakirjast, mitte Spiegeli inglisekeelsest uudisteprotaalist. Mmm, aga siin ma olen, Glamour näpus. Basic b. 

111

PS3. Häid munadepühi, munapead!

Uudistaja uudistab: kaalulangetav koogidieet maailma kõige maagilisemas kohvikus aka ulmeportaal tordidimensiooni

banner 5

Et eelmises postituses alustatud teemaga jätkata, räägin ma teile veel mõnest maagilisest paigast Wroclawis.

Ma luban, et järgmises postituses võtan ma ette absurdsused nagu haiglakülastus ja sundkorras poola keele igapäevaste fraaside ära õppimine, vanadele inimestele veganluse seletamise ja lifti lõksujäämise, seekord aga tahan ma teile rääkida oma uusimast Mekast.
(Sellisel kujul pühakodasid ehitage Tallinnasse kasvõi kakskümmend tükki.)

Ladies and gents – Mleczarnia 

Ma reisin tavaliselt alati nimekirja restoranide- ja kohvikutearvustustega ning tean täpselt, mis delikatesse, kus Pühaks Graaliks deklareeritud on. Wroclaw ja peamiselt Mleczarnia on kogu selle süsteemi peapeale pööranud. Tuleb välja, et serendipity is alive and well. 

Mleczarniasse sisse põikamine juhtus tegelikult peamiselt seetõttu, et Pawła Włodkowica tänaval oli see ainus kohvik, mis vihmasel varahommikul avatud oli ning kus mingisugustki sagimist näha võis. Tundus, et liiklust tekitasid peamiselt kohalikud ja see saab tähendada vaid üht – tegu peab olema väärt kohaga – küll nemad juba teavad.

Sissekäiku pikemalt silmitsedes sai olla tunnistajaks tööleruttajate kohvikuuksest, kohv ja kook käes, välja sööstmisele ning nii tekkis mul ka endal suur kihk trammi (või trolli, ma siiani ei ole päris lõpuni aru saanud, kumb see sarvedega on… tramm vist ikka?) ootamise asemel sensatsiooni uudistma minna.

Lähemal vaatlemisel selgus, et siseneda on lubatud ka lemmikloomadel ning läbi akna kiigates võis näha neljajalgsetest mustendavat põrandat.
Kohv ja karvapallide nätsutamine tundus hea viis päeva alustamiseks ja nii see külastus otsustatud saigi.

Sisenedes torkas kohe silma timburtonilik tumedates toonides natuke müstiline sisekujundus, mis – kui te mind teate – on 100% minu jam. 
Kui te võib-olla mäletate, siis olen ma just hiljaaegu Miss Peregrine’s Home for Peculiar Children (ja Hollow City) lugemisega mäele saanud, nii et Mleczarnia inetrjöör tuletas mulle kohemaid Ranson Riggsi loomingut meelde ja tekitas tahtmise kohvi kaasa ostmise asemel hommikusööki kohapeale nautima jääda.
Mis puudutab sööki ennast, siis selleni ma kohe jõuan.


Peale ägeda retrosisustuse on uksest sisse astudes võimatu mööda vaadata ka väga muljetavaldavast koogivalikust: marjakoogid, struudlid, juustukoogid, brownied…
Ma ei hakanud endale mingisuguseid illusioone looma ja kurtsin oma kaaslastele kurba saatust veganina – nende koogipidu vaadates tuleb mul endal tõenäoliselt salati peale välja minna või hea õnne korral endale mõni võileib disainida lasta.

IMG_0802

Seda vestlust kuulis pealt veel üks paar kõrvu ning mõni sekund hiljem ilmus koogileti tagant välja väikene sõbralik pea, kes perfektses inglise keeles teatas, et kõik Mleczarnias serveeritavad koogid on vegan.
Ma kordan seda ühe korra veel: KÕIK need koogid, mida te pildi peal näete, on mitte ainult vegan, vaid ka gluteenivabad.
Viimasest oli mul suhteliselt ükskõik, ma pole gluteenitalumatu (thank god), aga fakt, et ma võin ükskõik millisele koogile hambad sisse lüüa, ilma, et peaksin mingisuguse süütunde alla kannatama, tundus uskumatu.
Mul läks oma koogitüki valimise peale rohkem aega kui üheski dimensioonis aktsepteeritav on, aga õpuks langes valik vana hea brownie-juustukoogi kasuks.

IMG_0775

Sellega sai kohe veidike nalja, sest olles koogile võidukalt lõpu peale teinud, olin ma veendunud, et tegu on siiski väikese eksitusega.
NO WAY, et see kook on gluteenivaba ja veel võimatum, et piimatooteid kasutamata valminud.
Ma olin veidi õnnetu, et võib-olla läks nii, et ma just kahe suupoolega toorjuustu vitsutasin, aga samas pole ma selline vegan, kes hüsteerias laua ühest restorani otsast teise lennutab ja kõik kohtusse kaevata ähvardab – juhtus, siis juhtus, mis seal ikka.

Ma ei tahtnud ka ettekandjat terroriseerima minna ega mingisugust stseeni korraldada, aga see jäi siiski veidike kripeldama ja nii huvipärast otsustasin ma teist americanot kaasa tellides kooki taevani kiita.. ja siis veidikene ikkagi pärida, et kuidas selline koogitekstuuri limiteeritud vahenditega üldse saavutatav on.
Ma olin valmis kuulma, et kohalik Poola toorjuust ja õnnelikkude kana munad või kuidasiganes sellistest delikaatsetest olukordadest retsepti paljastamata välja tullakse, aga mind teenindanud tüdruk luges ülima professionaalsusega praktiliselt kõik koostisosad silmagi pilgutamata ette: linaseemned munaasendajana, vaniljetofu toorjuustu asemel.
Kõik vegan, ei mingeid loomseid toiduaineid.
Ma ausalt ei suutnud oma šokki absoluutselt varjata – ma pole elus midagi nii meeliülendavat söönud, ei Werneris, ei kuskil mujal.

Seda ma muidugi ka ütlesin. Unustage seitse maailmaimet, siin on midagi tõeliselt uskumatut.
Mis selle koha minu jaoks veel erilisemaks teeb, on see, et armas teenindajatüdruk ütles selle peale, et ta tahaks mulle kaks oma lemmikooki kaasa pakkida. Lihtsalt niisama!
Ütles, et ma tundun vähemalt sama suur koogisõber kui ta ise ja et kui mulle maitses brownie-juustukook, siis kindlasti lähevad peale ka cappuccino tort ja õunastruudel. ABSOLUUTSELT läksid!

Järgenevatel päevadel olin ma Mleczarnias igapäevaselt esindatud ning degusteerisin järjepidevalt kõiki menüüsolevaid koogilõike. Brownie-pähklikook, banoffee pie, trühvli-karamellitort, rullbiskviit, kookose-juustukook. You name it, I’ve had it. 

IMG_0810

17821632_1655712567773979_1149806987_n

Olles siin ettekandjatega sinapeale saanud, on mul nüüd üsnagi hea ülevaade, kuidas õige koogitegemine välja näeb ning mida vaja läheb, et sellised meeliülendavad üllitised ilmavalgust näha võiksid. Berliini jõudes läheb kohe katsetamiseks.

PS! Ma ei tea, kuidas ja mis seaduspärasuste järgi see üldse võimalik on, aga selle ohjeldamatu vitsutamise tulemusel olen ma kaalust alla võtnud. Ma ei oska selle peale muud öelda, kui et pöörduge aga minu poole, kui oma toitumisplaani koostamisel abi vajate.

 

 

 

 

Uudistaja uudistab: kohv, moos, candy canes ja T-särgid

banner 3

Wroclaw on vahepeal mulle nii südamesse pugenud, et ma lausa ootasin, millal ma lõpuks maha istuda võiksin ja teiega kõiki oma uusi leide jagada saaksin.
Ma ütlen veidi etterutates, et teid mitte ühe postitusega surnuks rääkida, olen ma otsustanud kõik oma lemmikkohad mitme postituse vahel ära jagada – nii saan neist veidi pikemalt rääkida ja et sõnadele veidi ilmet anda, ka mõne pildi lisada.
Kuigi ma ütlen ausalt, et vahel ma vaatan neid enda tehtud pilte, võrdlen sõbrannade ideaalsete instagram‘i üllitistega ja mõtlen, et mida kuradit.

Ma alustan kõigepealt sellest, et Wroclaw ise on kuidagi eriliselt hea energiaga koht ja kuigi see võib-olla kõlab veidikene kumbaya’na, siis ei oska ma seda tõesti kuidagi teisiti seletada. Minu käekoti sisust 30% moodustavad nagunii igasugused talismanid ja muud maagilised vidinad ning lihtsalt sellepärast, et ma tõsimeeli usun, et nad mulle õnne toonud on, ei julge ma neid sealt välja võtta. Ega igasugusesid muid üleloomulikke energiaid ignoreerida.
Ruumipuuduse korral käekotis tuleb ohverdada midagi vähemolulist nagu telefon või korterivõtmed, aga ei mingil juhul ühtegi talismani.
Sellest äärmuslikust käitumisest võite nüüd järeldada, et igasugused energiad on minu jaoks üsnagi olulised ning Wroclawi hea vibe tegi sellest sellest kohast automaatselt mu uue suure lemmiku.

Ma loodan, et see esoteerikalembus teid ära ei ehmatanud ja kindluse mõttes ütlen, et ma olen igapäevaelus ikkagi seda meelt, et kui näiteks pea valutab, siis on kristallikamakas otsa ees mediteerimise asemel solpadeini võtmine täiesti okei. Pole ekstremist ühesõnaga.

Pikale veninud sissejuhatusest hoolimata (klassika) tahtsin ma jõuda selleni, et mulle on siin nii väga meeldima hakanud, et ma julgen Wroclawit isegi väikestviisi paradiisiks nimetada.
Selles postitused näitangi ma teile oma uuemaid (ja veidi vanemaid) salakohti ja räägin sellest, mis need minu jaoks nii eriliseks teeb, siis ehk näete, millest see Wroclawi vaimustus alguse saanud on.

Charlotte – chleb i wino  

Nagu juba nimest järeldada võib, leiab menüüst peamiselt värskelt küpsetatud leivad, pagaritooted ning korraliku veinivaliku. Seda kõike prantsuse moodi.
Lisaks sellele ka kohapeal valminud marmelaadid, määrded, moosid ning väga väärika selektsiooni juustusid ja lihatooteid.
Ma pean kahjuks ütlema, et veganite seisukohast on sealne toiduvalik küll natuke nukker, aga kui mõne toreda ettekandjaga jutu peale saada, võlutakse grillitud köögiviljadega panini siiski ka taimselt toitujate meeleheaks välja.
Omnivooridele soovitan ma kindlasti Charlotte’ hommikusöögimenüü kroonijuveeli, milleks on uhke korv suursuguse valikuga kukleid ja croissant’e ning mis serveeritakse ühes suurte šokolaadimäärde- ja moosipurkidega. See on tõsimeeli juba visuaalselt nii meeliülendav, maitsest rääkimata. Küll mina juba tean – Charlotte esmakordsel külastusel pool aastat tagasi sõin ma seal ennast kindlasti head mitu kilo raskemaks. Mis seal ikka, YOLO.
Nagu juba traditsiooniks on saanud, ei tulnud ma ka seekord tühjade kätega tulema – Berliini naasmiseks on kaasa varutud purk värsket apelsinimoosi.

IMG_0760


Etno Cafe Wroclaw

Sealse kohvi äraproovimine oli mu bucket list‘is juba pool aastat tagasi, aga olgugi, et ma sellest ka siis mitu korda päevas mööda tatsusin, jäi see mul suvel kuidagi kahe silma vahele.
Olin rumal, noh, ja raiskasin aega Starbucksis või Costas.
Seda teate te nüüdseks juba nagunii, aga sellegipoolest tuletan ma meelde, et ma võtan kohvijoomist tõsiselt ning seetõttu ei tulnud sellesse ämbrisse kaks korda astumine kõne allagi.
Ja ausalt – mul ei saa olla suurem heameel, et ma paljukiidetud Etno Cafe lõpuks oma silmaga üle kaesin – kvaliteetne kohv, mõistlikud hinnad ja väga kiiduväärt teenindus. Nagu te nüüd ette kujutada võite, algavad kõik mu hommikud Etno kassajärjekorras seismisega või ei alga üldse.
Ajapuuduse tõttu tuli täna langetada valik kohviostmise ja juuste föönitamise vahel. Spekuleerige nüüd, miks päev sassis ja viltuse kalasaba patsiga ringi joostes mööda saata tuli. No regrets though. 

17692719_1652913701387199_1954160980_o

17819958_1652913714720531_1477906786_o


The Odder Side 

Minu ostunimekiri The Odder Side artiklitega oli valmis enne, kui ma üldse rongipiletite broneerimisenigi jõudsin.
Ma olen päeva lõpuks ikkagi visiooniga preili ja kui on üldse midagi, millesse mul kahju investeerida pole, on need kahtlemata basic wardrobe staple‘d nagu näiteks kvaliteetsed T-särgid.
Mõnikord ma võin teile pikemalt rääkida sellest elufaasist, mil igapäevastelt kantavate lihtsamate riiete peale raha kulutamine tundus mulle raiskamisena ning nii tuli mul peokleidis isegi prügi välja viimas käia.
Sellest niipalju, et lesson learned ja igapäevased 100% puuvillased särgid juhtuvad olema ei midagi muud kui The Odder Side’ leivanumber (#saatus).
Polnud mingisugust pikka mõtlemist, kui selgus, et need on Wroclawis peatumise ajal praktiliselt haardeulatuses ja süda ei saanud rahu enne, kui mõnele neist küüned taha aetud sai.

17813842_1651410001537569_1678671949_n

Lilou Wroclaw 

Ma ei tea, kas ma olen ise natuke pikaldane, aga minu jaoks on siiani täiesti arusaamatu, kas Lilou on pärit Poolast või mitte. Kui ma peaksin sellele küsimusele viktoriinis vastama, siis ma ütleksin, et ma arvan, et siiski on, aga ärge selle peale igaksjuhuks mürki võtke.
See väike segaduse aside, on tegu maailma armsaima ehtebutiigiga, mis rõhub ehtedisainis minimalistlikkusele ja delikaatsusele. Armsad motiivid ja ülimõistlikud hinnad – hands up, go nuts, get crazy!
Kui ma kord maniküüri tegemise ette võtan, demonstreerin teile, mis sealt endaga kaasa tõin.

Slodkie Czary Mary

Kui ma juba eelmises postituses mainisin, et Wroclaw pole kalorite lugemiseks ideaalseim koht, siis Slodkie Czary Mary on pood, kuhu unistused bikiinikehadest surema lähevad.
Magusat kommilõhna on kilomeetri kaugusele tunda, sest kommitegu ise leiab aset kohapeal, kõigi ostlejate silme all ja muudab kogu poekülastuse eriti maagiliseks kogemuseks.
Täiesti uskumatu valik kõiksuguseid maitseid candy cane‘de, pastillide või värviliste karamellide kujul.
Slodkie Czary Mary on uus Willy Wonka, seda ma võin magusaeksperdina kinnitada.

scmary

 

/to be continued/

 

Mereröövel Wroclawis

banner2

Ma luban, et mõnes teises postituses räägin teile pikemalt oma rongiteekonnast Poola ning milliseks fiaskoks see kujunes.
Praegu aga võin julgelt öelda, et elu ei saaks mind paremini kohelda, isegi kui ta üritaks.
Kõht on pelmeenidest punnis ja jalad mööda vanalinna matkamisest valusad. Ma ütlen ausalt, et nagu minu puhul ikka, on põhjus muidugi rohkem valedes jalanõudes kui pikas distantsis, aga see ei morjenda mind hetkel kohe üldse.

Täna on mind õnnistatud maailma ilusaima päikesepaistelise ilmaga, mida nautides saan ma pargipingil jääkohvi rüübata ning põnevaid väljamaa inimesi põrnitseda.
Hobi missugune. Mõni käib tantsutrennis, mõni tegeleb lilleseadega, aga mulle meeldib ennast möödaminejate jõllitamisega tegevuses hoida.
Seekordne visiit pole mu esimene rodeo Wroclawis, nii et seega on kõik kultuurilisest vaatenurgast olulisemad kohad juba eelnevalt läbi kammitud ja ma võin ilma igasuguse süütundeta kaubandusvõrgustikus hullata või kasvõi igas ettejäävas coffee shop-is kooki söömas käia, kui peaks parasjagu selline tahtmine tulema. Ja siiani, ma võin kinnitada, on tahtmine olnud suur.
‘’Välismaal ja raha peale vihane’’ võiks selle postituse alternatiivne pealkiri olla.
Nagu Itaalias, pole ka Poolas mõtet kaloreid lugemas käia ning nagu arvata võib, tehti söömisega ots lahti enne, kui rong jaamas üldse pidamagi sai – tõsimeeli. Hüppasin suurest elevusest kohe maha, kui lähim platvorm aknast paistma hakkas, (ebavajalikult) suur reisikohver seljataga loperdamas.
Rongijaamast pistsin ma jooksuga Vega pole ajama, sest ma pole teile siin sellest varem rääkinud, aga seal serveeritavad pelmeenid on absoluutne meistriteos.


Vega
on pigem tagasihoidliku välimuse ja sisekujundusega armas restoran Wroclawi vanalinnas ja jääb ehk esmapilgul suuremate ja uhkemate toidukohtade taustal peitu. Seda mitte sellepärast, et see oleks mingil juhul kehvem, pigem mõelge sellest nagu Platvorm 9¾-st – see on seal ja maagiline, aga mitte kõik ei näe või ei tea vaadata. Eeskujulikud koduse töö ära teinud veganid aga teavad, et tegu on 100% taimset toitu pakkuva restoraniga ning seetõttu võib sisenedes alati eest leida kärsitu järjekorra head toitu ootavatest külastajatest.
Nii ka seekord. Just seal pugitud pelmeenidest ma hetkel pargipingil taastungi. Seda ainult selleks, et hiljem uuele ringile minna.

Vahepeal lõunatasin ka Bernardis, aga seda rohkem olude sunnil ja kui ma nüüd mõtlen, siis polegi mul selle kohta eriti midagi öelda. See on nagu Suudlevad Tundengid – kõige lühem ooteaeg ja söödav toit, aga ei midagi, kuhu tagasiminekust unistamine öösel magama jääda ei lase.Nende kahe toidukorra vahel viis elumere lainetus (ma üritan seda poeetilisemalt kirjeldada, et jääks vähem #shallow mulje, aga samas, mis siin ikka peenutseda, eks?) mind poodidesse ning mis ma leian, et on heas mõttes eksitav, on zlotid. Ma pole matemaatikas eriti tugev ja pooltel juhtudel jääb mul aru saamata, palju ma millegi eest maksan. Ma olen siiani tagajärgedele mõtlemisest hoidunud ning kõik uue saagi kohvrisse peitnud – läheb vahel meelstki, mis finantskaose ma vähem kui 24 tunniga tekitada jõudnud olen.

OK, sõbrad, sellest tuli üks jooksupealt tehtud ja veidi seosetu sissekanne, aga tahatsin ikkagi korraks juttu puhuma tulla.
Et sellele postitusele veidikegi väärikamat pikkust anda, lisan ma lõppu mõned pildid rongireisist, Vegast (vabandage seda kurba pelmeenipilti, ma kardan, et minust siiski ei saa toidupildistajat), endast Bernardis pärastlõunast G&T kummutamas ja hilisõhtust toidupoe külastust ette võtmas.

Vega:


G&T ja toidumoonal järel:

Kõike muud kui roheliste näppudega ussisõnu teadev tüdruk

banner

Ma olen ennast overnight näomask peas hoolikalt teki sisse mässinud ja kirjutan seda sissekannet poolpimedas, aga mõtlesin, et tahaksin teile enne unemaale rändamist oma tänastest ettevõtmistest siiski veidike pajatada. Kui ma ütlen ”veidike”, siis võite kindel olla, et ees on ootamas korralik 800-sõnaline blogipostitus.

Ma olen nüüd üldiselt selles eas, mil nädalavahetusi ei oodata mitte peolemineku, vaid pikkade brunchide ja niisama kevadpäikese käes jorutamise nimel, pesupesemist ja muid kohustusi poole ööni edasi lükates (kuivatile aeti hääled sisse kell 00:21, sue me). Ma olen endale viimasel ajal ka päris mitu uut raamatut soetanud ning ootasin seekord kärsitult reede pärastlõunat, et minu nädalavahetus kord avapaugu saada võiks.

Doppio Pazzos hilist hommikusööki nautisklemas tabas mind aga justkui välk selgest taevast – lauale ilmus lisaks avokaadoleibadele ning kohvile ka halb idee kauaoodatud nädalavahetus hoopis tagaaia korrastamisele pühendada.
”Kindlasti mitte, jääb ära” oli mu esmane reaktsioon, sest kuigi mind võidakse tunda aiandusringkondades kui Hargla surnuaia staarhaljastajat, siis tegelikult puudub mul igasugune talent ning motivatsioon mullas vabatahtlikult hullata.
Üks asi on seda vanaema meeleheaks ja tema valvsa silma all teha, teine iseseisvalt 1000 kilomeetri kaugusel kodust, kus keegi mind lohaka aia eest nagunii kritiseerida ei saa.

Võiks siis arvata, et laiskus oli seega pealtnäha suurim takistus haljastusprojektiga alguse tegemisel, kuid tõele au andes oli sellest veel kaalukam minu (antud kontekstis veidi absurdne, kuid muidu täiesti) hüsteeriline hirm usside ees.
Ma saan tegelikult mõistusega aru, et ainsad võimalused meie tagaaeda pääsemiseks on kaks ust manuaalselt lukust lahti keerata või ennast katapuldiga üle neljakorruselise maja müürseina lennutada ja ma küll ei ole bioloogias eriti tugev ning ei oska roomajate intelligentsust väga täpselt hinnata, aga mulle on jäänud mulje, et nende jaoks jääb see siiski pigem saavutamatuks.
Samas on meie akna taga end sisse seadnud rotipere, kelle väikeseid käpajäljed lumes olid talvel nende kohalolu selgeks tunnistuseks.
Nende sisenemine meie tagahoovi on mulle iseenesest samasuguseks müsteeriumiks, aga kuna näriliste näol on tegu siiski potensiaalsete koduloomadega, siis pole ühes nendega eksisteerimine minu jaoks mingi katsumus. Kuni nad muidugi tuppa trügimisest huvitatud pole, that is.

Ma pean nüüd hommikusöögi juurde tagasi tulema ja siinkohal ütlema, et kui kunagi üldse on õige aeg minusuguse kohvisnoobiga läbirääkimisi pidama hakata, siis on see kindlapeale tassi americano taga.
Mitte kuskil maailmas pole ma maitsnud kvaliteetsemat kohvi kui selles Doppio Pazzo-nimelises kohvikus ning sealsamas seda jumalikku rüübet kummutades lasin ma endale kõigi asjaosaliste suureks üllatuseks üsnagi kiiresti augu pähe rääkida.
Edasi läks nagu minu puhul ikka – tegudeks. Ei mingit aja raiskamist. Veel enne kui ma üldse põhjalikult läbigi mõelda jõudsin, mis mind tegelikult ees ootas, olin ma samme lähimasse Bauhausi seadmas.

Kohalejõudes läks mul kirjut istikutevalikut põrnitsedes silme ees jalamaid kirjuks, sest alles siis jõudis mulle päriselt kohale, et mul puudub tegelikult ju vähimgi visioon sellest, mis sellest aiast saama peaks. Ma ei teadnud isegi täpselt, mis tööriistu amatööraednikul  vaja minna võiks.
Ja kes oleks osanud ette näha, et lisaks kõplale, labidale ja rehale on olemas veel umbes miljon teist aiatarvikut?
Ma polnud ka kindel, kuidas mõne Bauhausi töötaja poole abi palumiseks pöörduda, sest kuidas ennast mitte lolliks tehes seletada, et ma olen nüüd otsustanud oma hüljatud aianurga kuningalossi roosiajaks tuunida, aga ei saa hästi aru, mis vahe on tervel seinatäiel aiakääridel, mis visuaalselt identsed välja näevad.

Poes ringi uitamisele kulus seega vähemalt poolteist tundi, mille jooksul otsustasin ma peamiselt siiski kõhutunde järgi tegutseda ning teadsin, et päeva lõpuks ei jää mul nagunii üle muud, kui lihtsalt heale õnnele lootma jääda.

Ma pean ütlema, et hoolimata suurest sisemisest segadusest, jäin ma osteldes tegelikult ikkagi suhteliselt entusiastlikuks.
Kassajärjekorras ringi vaadates üritasin ma hinnata kaasostlejate oskustaset ning jõudsin järeldusele, et vähemalt iga kolmas tundus olevat samasugune amatöör nagu ma ise. Kodutee läbisin ma praktiliselt pooljooksuga, sest ei jõudnud näppude mullaseks tegemist ära oodata.

Aiast sisse marssides sai paraku kohemaid selgeks, et kõike sai ostetud liiga vähe: liiga vähe muruseemneid ja liiga vähe lilleistikuid. Mis puudutas aga tööriistu, siis tundus, et kuna tegu on mõne ruutmeetri ja mitte hektariga, siis oli kõige algelisema varustuse peale välja minemine võiduleviiv lähenemine.

Ma ei hakka aega raiskama ja töötegemist pikalt lahti seletama – nagu arvata võis, oli tegu põrgupiinaga, ainult et veel suuremal skaalal, kui ma esialgu ette kujutasin. Ühel hetkel olin ma terve pinnase põhjalikult üles sonkinud ning istusin õnnetult keset tühermaad, juureldes eksistentsaalsete küsimuste üle: kas ma peaksin juuksed suve saabudes heledamaks värvima? Kus on mu uus käekella rihm, mille ma kuu aega tagasi tellisin? Kas viimasel minutil vanaemale saadetud sünnipäevakaart jõuab õigeks ajaks kohale?
Mu nõutust nägi pealt üks mööda jalutav naaber, kellele ma naljategemise mõttes jutu jätkuks teatasin, et kogu see projekt leiab aset, et ma tuleval nädalal oma äsjaostetud hobuse sisse kolida saaksin. Loomulikult raputas see vestluspartnerit korralikult ja järgnevad tunnid veetis ehmunud naabrinna oma rõdul mu tegevust kramplikult jälgides.

Mõned tunnid hiljem, peale turgutavat lõunat Windburgerist, tuli mul aga eluvaim taaskord sisse ning seitse aiasveedetud tundi hiljem jõudsin ma youtube’st leitud õpetuste kohaselt toimetades kogu ettevõtmisega enam-vähem mäele. Suu, silmad ja kõrvad mulda täis, seisin ma õhtuhämaras veranda trepil ja vaatasin uhkelt oma värskeltistutatud muru(seemneid) ja uhket lillepeenart.
Hetkel on muruplats siiski pigem äratallatud karjamaa nägu, aga mul on usku ja lootust, et see ikkagi Bauhausi aianduseksperdi lubaduste kohaselt kahe nädala pärast ilmet võtma hakkab. Kui ei, siis kavatsen ma suurest raevust terve selle tagaaia üldse maha põletada.

Lõpptulemusest saan ma pilti teha alles siis, kui esimesed murulibled pead mulla seest välja pistavad (mis parem oleks, et juhtub kahe nädala pärast), sest praegu aknast välja vaadates jääb kahjuks mulje, et ma olen kõik pekki keeranud.

Siin aga on pildid entusiastlikust minust oma (vegan) toidupalasid ja uut uhket aiavarustust demonstreerimas. Eriti lustakas on see kollane kastekann, onju?