Kõike muud kui roheliste näppudega ussisõnu teadev tüdruk

banner

Ma olen ennast overnight näomask peas hoolikalt teki sisse mässinud ja kirjutan seda sissekannet poolpimedas, aga mõtlesin, et tahaksin teile enne unemaale rändamist oma tänastest ettevõtmistest siiski veidike pajatada. Kui ma ütlen ”veidike”, siis võite kindel olla, et ees on ootamas korralik 800-sõnaline blogipostitus.

Ma olen nüüd üldiselt selles eas, mil nädalavahetusi ei oodata mitte peolemineku, vaid pikkade brunchide ja niisama kevadpäikese käes jorutamise nimel, pesupesemist ja muid kohustusi poole ööni edasi lükates (kuivatile aeti hääled sisse kell 00:21, sue me). Ma olen endale viimasel ajal ka päris mitu uut raamatut soetanud ning ootasin seekord kärsitult reede pärastlõunat, et minu nädalavahetus kord avapaugu saada võiks.

Doppio Pazzos hilist hommikusööki nautisklemas tabas mind aga justkui välk selgest taevast – lauale ilmus lisaks avokaadoleibadele ning kohvile ka halb idee kauaoodatud nädalavahetus hoopis tagaaia korrastamisele pühendada.
”Kindlasti mitte, jääb ära” oli mu esmane reaktsioon, sest kuigi mind võidakse tunda aiandusringkondades kui Hargla surnuaia staarhaljastajat, siis tegelikult puudub mul igasugune talent ning motivatsioon mullas vabatahtlikult hullata.
Üks asi on seda vanaema meeleheaks ja tema valvsa silma all teha, teine iseseisvalt 1000 kilomeetri kaugusel kodust, kus keegi mind lohaka aia eest nagunii kritiseerida ei saa.

Võiks siis arvata, et laiskus oli seega pealtnäha suurim takistus haljastusprojektiga alguse tegemisel, kuid tõele au andes oli sellest veel kaalukam minu (antud kontekstis veidi absurdne, kuid muidu täiesti) hüsteeriline hirm usside ees.
Ma saan tegelikult mõistusega aru, et ainsad võimalused meie tagaaeda pääsemiseks on kaks ust manuaalselt lukust lahti keerata või ennast katapuldiga üle neljakorruselise maja müürseina lennutada ja ma küll ei ole bioloogias eriti tugev ning ei oska roomajate intelligentsust väga täpselt hinnata, aga mulle on jäänud mulje, et nende jaoks jääb see siiski pigem saavutamatuks.
Samas on meie akna taga end sisse seadnud rotipere, kelle väikeseid käpajäljed lumes olid talvel nende kohalolu selgeks tunnistuseks.
Nende sisenemine meie tagahoovi on mulle iseenesest samasuguseks müsteeriumiks, aga kuna näriliste näol on tegu siiski potensiaalsete koduloomadega, siis pole ühes nendega eksisteerimine minu jaoks mingi katsumus. Kuni nad muidugi tuppa trügimisest huvitatud pole, that is.

Ma pean nüüd hommikusöögi juurde tagasi tulema ja siinkohal ütlema, et kui kunagi üldse on õige aeg minusuguse kohvisnoobiga läbirääkimisi pidama hakata, siis on see kindlapeale tassi americano taga.
Mitte kuskil maailmas pole ma maitsnud kvaliteetsemat kohvi kui selles Doppio Pazzo-nimelises kohvikus ning sealsamas seda jumalikku rüübet kummutades lasin ma endale kõigi asjaosaliste suureks üllatuseks üsnagi kiiresti augu pähe rääkida.
Edasi läks nagu minu puhul ikka – tegudeks. Ei mingit aja raiskamist. Veel enne kui ma üldse põhjalikult läbigi mõelda jõudsin, mis mind tegelikult ees ootas, olin ma samme lähimasse Bauhausi seadmas.

Kohalejõudes läks mul kirjut istikutevalikut põrnitsedes silme ees jalamaid kirjuks, sest alles siis jõudis mulle päriselt kohale, et mul puudub tegelikult ju vähimgi visioon sellest, mis sellest aiast saama peaks. Ma ei teadnud isegi täpselt, mis tööriistu amatööraednikul  vaja minna võiks.
Ja kes oleks osanud ette näha, et lisaks kõplale, labidale ja rehale on olemas veel umbes miljon teist aiatarvikut?
Ma polnud ka kindel, kuidas mõne Bauhausi töötaja poole abi palumiseks pöörduda, sest kuidas ennast mitte lolliks tehes seletada, et ma olen nüüd otsustanud oma hüljatud aianurga kuningalossi roosiajaks tuunida, aga ei saa hästi aru, mis vahe on tervel seinatäiel aiakääridel, mis visuaalselt identsed välja näevad.

Poes ringi uitamisele kulus seega vähemalt poolteist tundi, mille jooksul otsustasin ma peamiselt siiski kõhutunde järgi tegutseda ning teadsin, et päeva lõpuks ei jää mul nagunii üle muud, kui lihtsalt heale õnnele lootma jääda.

Ma pean ütlema, et hoolimata suurest sisemisest segadusest, jäin ma osteldes tegelikult ikkagi suhteliselt entusiastlikuks.
Kassajärjekorras ringi vaadates üritasin ma hinnata kaasostlejate oskustaset ning jõudsin järeldusele, et vähemalt iga kolmas tundus olevat samasugune amatöör nagu ma ise. Kodutee läbisin ma praktiliselt pooljooksuga, sest ei jõudnud näppude mullaseks tegemist ära oodata.

Aiast sisse marssides sai paraku kohemaid selgeks, et kõike sai ostetud liiga vähe: liiga vähe muruseemneid ja liiga vähe lilleistikuid. Mis puudutas aga tööriistu, siis tundus, et kuna tegu on mõne ruutmeetri ja mitte hektariga, siis oli kõige algelisema varustuse peale välja minemine võiduleviiv lähenemine.

Ma ei hakka aega raiskama ja töötegemist pikalt lahti seletama – nagu arvata võis, oli tegu põrgupiinaga, ainult et veel suuremal skaalal, kui ma esialgu ette kujutasin. Ühel hetkel olin ma terve pinnase põhjalikult üles sonkinud ning istusin õnnetult keset tühermaad, juureldes eksistentsaalsete küsimuste üle: kas ma peaksin juuksed suve saabudes heledamaks värvima? Kus on mu uus käekella rihm, mille ma kuu aega tagasi tellisin? Kas viimasel minutil vanaemale saadetud sünnipäevakaart jõuab õigeks ajaks kohale?
Mu nõutust nägi pealt üks mööda jalutav naaber, kellele ma naljategemise mõttes jutu jätkuks teatasin, et kogu see projekt leiab aset, et ma tuleval nädalal oma äsjaostetud hobuse sisse kolida saaksin. Loomulikult raputas see vestluspartnerit korralikult ja järgnevad tunnid veetis ehmunud naabrinna oma rõdul mu tegevust kramplikult jälgides.

Mõned tunnid hiljem, peale turgutavat lõunat Windburgerist, tuli mul aga eluvaim taaskord sisse ning seitse aiasveedetud tundi hiljem jõudsin ma youtube’st leitud õpetuste kohaselt toimetades kogu ettevõtmisega enam-vähem mäele. Suu, silmad ja kõrvad mulda täis, seisin ma õhtuhämaras veranda trepil ja vaatasin uhkelt oma värskeltistutatud muru(seemneid) ja uhket lillepeenart.
Hetkel on muruplats siiski pigem äratallatud karjamaa nägu, aga mul on usku ja lootust, et see ikkagi Bauhausi aianduseksperdi lubaduste kohaselt kahe nädala pärast ilmet võtma hakkab. Kui ei, siis kavatsen ma suurest raevust terve selle tagaaia üldse maha põletada.

Lõpptulemusest saan ma pilti teha alles siis, kui esimesed murulibled pead mulla seest välja pistavad (mis parem oleks, et juhtub kahe nädala pärast), sest praegu aknast välja vaadates jääb kahjuks mulje, et ma olen kõik pekki keeranud.

Siin aga on pildid entusiastlikust minust oma (vegan) toidupalasid ja uut uhket aiavarustust demonstreerimas. Eriti lustakas on see kollane kastekann, onju?

 

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s