Mereröövel Wroclawis

banner2

Ma luban, et mõnes teises postituses räägin teile pikemalt oma rongiteekonnast Poola ning milliseks fiaskoks see kujunes.
Praegu aga võin julgelt öelda, et elu ei saaks mind paremini kohelda, isegi kui ta üritaks.
Kõht on pelmeenidest punnis ja jalad mööda vanalinna matkamisest valusad. Ma ütlen ausalt, et nagu minu puhul ikka, on põhjus muidugi rohkem valedes jalanõudes kui pikas distantsis, aga see ei morjenda mind hetkel kohe üldse.

Täna on mind õnnistatud maailma ilusaima päikesepaistelise ilmaga, mida nautides saan ma pargipingil jääkohvi rüübata ning põnevaid väljamaa inimesi põrnitseda.
Hobi missugune. Mõni käib tantsutrennis, mõni tegeleb lilleseadega, aga mulle meeldib ennast möödaminejate jõllitamisega tegevuses hoida.
Seekordne visiit pole mu esimene rodeo Wroclawis, nii et seega on kõik kultuurilisest vaatenurgast olulisemad kohad juba eelnevalt läbi kammitud ja ma võin ilma igasuguse süütundeta kaubandusvõrgustikus hullata või kasvõi igas ettejäävas coffee shop-is kooki söömas käia, kui peaks parasjagu selline tahtmine tulema. Ja siiani, ma võin kinnitada, on tahtmine olnud suur.
‘’Välismaal ja raha peale vihane’’ võiks selle postituse alternatiivne pealkiri olla.
Nagu Itaalias, pole ka Poolas mõtet kaloreid lugemas käia ning nagu arvata võib, tehti söömisega ots lahti enne, kui rong jaamas üldse pidamagi sai – tõsimeeli. Hüppasin suurest elevusest kohe maha, kui lähim platvorm aknast paistma hakkas, (ebavajalikult) suur reisikohver seljataga loperdamas.
Rongijaamast pistsin ma jooksuga Vega pole ajama, sest ma pole teile siin sellest varem rääkinud, aga seal serveeritavad pelmeenid on absoluutne meistriteos.


Vega
on pigem tagasihoidliku välimuse ja sisekujundusega armas restoran Wroclawi vanalinnas ja jääb ehk esmapilgul suuremate ja uhkemate toidukohtade taustal peitu. Seda mitte sellepärast, et see oleks mingil juhul kehvem, pigem mõelge sellest nagu Platvorm 9¾-st – see on seal ja maagiline, aga mitte kõik ei näe või ei tea vaadata. Eeskujulikud koduse töö ära teinud veganid aga teavad, et tegu on 100% taimset toitu pakkuva restoraniga ning seetõttu võib sisenedes alati eest leida kärsitu järjekorra head toitu ootavatest külastajatest.
Nii ka seekord. Just seal pugitud pelmeenidest ma hetkel pargipingil taastungi. Seda ainult selleks, et hiljem uuele ringile minna.

Vahepeal lõunatasin ka Bernardis, aga seda rohkem olude sunnil ja kui ma nüüd mõtlen, siis polegi mul selle kohta eriti midagi öelda. See on nagu Suudlevad Tundengid – kõige lühem ooteaeg ja söödav toit, aga ei midagi, kuhu tagasiminekust unistamine öösel magama jääda ei lase.Nende kahe toidukorra vahel viis elumere lainetus (ma üritan seda poeetilisemalt kirjeldada, et jääks vähem #shallow mulje, aga samas, mis siin ikka peenutseda, eks?) mind poodidesse ning mis ma leian, et on heas mõttes eksitav, on zlotid. Ma pole matemaatikas eriti tugev ja pooltel juhtudel jääb mul aru saamata, palju ma millegi eest maksan. Ma olen siiani tagajärgedele mõtlemisest hoidunud ning kõik uue saagi kohvrisse peitnud – läheb vahel meelstki, mis finantskaose ma vähem kui 24 tunniga tekitada jõudnud olen.

OK, sõbrad, sellest tuli üks jooksupealt tehtud ja veidi seosetu sissekanne, aga tahatsin ikkagi korraks juttu puhuma tulla.
Et sellele postitusele veidikegi väärikamat pikkust anda, lisan ma lõppu mõned pildid rongireisist, Vegast (vabandage seda kurba pelmeenipilti, ma kardan, et minust siiski ei saa toidupildistajat), endast Bernardis pärastlõunast G&T kummutamas ja hilisõhtust toidupoe külastust ette võtmas.

Vega:


G&T ja toidumoonal järel:

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s