Kiirteed, trennitegemine ja käpard köögis

banner 6

Vahel mul on rohkem viitsimist põnevaid seiklusi juttudeks vorpida, aga täna olen ma veidi liiga väsinud, et ilusaid pikki lauseid komponeerida ja nii teen ma teile hoopis kokkuvõtte viimaste päevade juhtumistest ning jätan Wroclawi seigad järgmiseks korraks.

Teekond Poolast tagasi möödus seekord kiirteid pidi seigeldes.
Sellest lühidalt nii palju, et ma olen üleüldiselt suhtelist saamatu liiklusmärkide jälgija – lemmiklauludega soundtrack taustaks ja pedaal põhjas ringi kihutades jääb mulle pool ajast arusaamatuks, mis kiirusepiiranguga alas ma parasjagu viibin.
Otsustasin selle lollikindla (?) taktika kasuks, et valisin auto, mis tundus liikuvat võimalikult kiiresti ja oskuslikult punktist A punkti B ning võtsin sellele sappa. Staarliikleja. Võimalik, et kirjutan tulevikus lisaks toitumiskavale ka liiklusõpiku.

Mis edasi? Kojujõudes sai rutiini tagasi adapteerumine hoo sisse pesupesemise ja triikimisega, millest ma isegi ei tea, kumba ma rohkem vihkan. Pesupesemine on minu jaoks eriliselt suur peavalu, sest vähemalt 50% riietest siin majapidamises tuleb kangaste hapruse tõttu käsitsi pesta.
Nii möödusid esmaspäev ja teisipäev vannitoa põrandal pahurdades.
Kolmapäeval olin ma pesupulbri silmast välja loputamisest väsinud ja viisin kõik triiksärgid keemilisse puhastusse, sest elu vajas elamist. Hashtag: spoilt. 

Vastavastatud vaba aega otstarbetult kasutades panin ma tähele, et kõik minu ümber tegelevad nüüd üsna pühendunult spordiga.
Üks minu sõpradest jooksis hiljuti Berliini poolmaratonil ja juba siis, talle kaasa elades, hakkas minus idanema see väikene süütunne, et võib-olla oleks aeg ka endal jalad kõhu alt välja võtta.
Mis siis ikka, järgmise sammuna otsisin ma üles oma spordikella ja jooksuriided ning võtsin jalge alla teekonna Charlottenburgi parki. Ja ma ei hakka siin midagi ilustama – omg! algus oli nii raske. Mul oli peale esimest kahte kilomeetrit hing paelaga kaelas ning veremaitse suus tuli mul ehmatusega vaadata, kuidas pensionärid rõõmsal meelel ja kergel sammul minust igal ringil mööda põrutasid. Tõesti põrutasid. 

Mina Berliini poolmaratonil šokolaadipuding käes (kui hoolega vaatate, siis näete seda kohvitopsi all) järeldusi tegemas: 

IMG_0687

Ja inimesed, kes ettekäänete leidmise asemel terve talve trenni tehes vaeva nägid:

IMG_0679

Aga ega ma mingi allaandja pole. Veel samal õhtul kaevasin ma välja oma polar.com vanad jooksupäevikud ja olin šokeeritud sellest, kui heas vormis ma eelmise aasta lõpus olin. Brokkolit nätsutades tegin ma endaga pakti, et kahe kuu pärast olen ma uuesti sadulas ja võimeline vähemalt sama kiiresti (kui eelmisel oktoobril) 10-kilomeetrise distantsi läbima. Selle nimel ma nüüd need viimased päevad vaeva näinud olengi.
Et ennast veidike motiveerida, otsustasin ma, et lähen järgmisel nädalal ja soetan mõned uued jooksukomplektid – see on minu puhul kõikse tõhusam meetod.

*Jooksmisest veel ka nii palju, et see intensiivne trennitegemine on mind nüüd üsnagi puujalgseks jätnud, sest paraku olen ma kõige lohakam venitaja, keda te oma elu jooksul üldse kohtate. Ma avastasin 10 minutit tagasi, et poed suletakse poole tunni pärast ja nagu Berliinis pühapäeviti ikka, on nädala viimane päev puhkepäev ka kaubandusvõrgustiku jaoks ning seetõttu tuleb igasuguse ostlemisega eelnevatel päevadel mäele saada. Minu puhul leiab see aset siis loomulikult viimasel minutil. Poe poole tormates võis pealtvaatajatele vabalt jääda mulje, justkui oleks mulle eilnepäev kaks jalaproteesi paigaldatud ning et ma siis nende toel esimest korda maailma avastama sööstmas olin. Aga ega maapähklivõi ise jalgu alla ei võta ja nii mul sellele järgi minna tuli. Longates ja loperdades või mitte.*

Mis veel? Sellel nädalal olen ma tegelikult üsnagi edumeelselt kodus süüa teinud. See tuhin sai alguse Nigella Lawsonist dokumentaali vaadates, sest ta on minu arvates nii inspireeriv inimene, ning algus oli paljulubav, aga peale mõnda äpardust köögis kaotasin ma igasuguse motivatsiooni kodus omal käel edasi toimetada ning otsustasin selle asemel hoopis sõpradega Pacificos lõunatamas käia.
Sealt edasi sai alguse väike allakäik, sest kuigi ma väga tahaks olla selline eeskujulik tütarlaps, kes ükskõik millest uhked road valmis vaaritab, siis tõele au andes olen ma köögis paraku väga talenditu ja tean, et söögitegemise teistele jätmine on vahel/enamasti lihtsalt kõige mõistlikum variant.
Aga vahel ma muidugi üritan.
Ja mõnikord mind julgustatakse sõnadega, et ”eks see tuleb vanuse ja kogemusega” ning nii ma siis elan ja katsetan.
Aga peamiselt siiski elan ja söön väljas.

Ja et samal teemal jätkata, siis väljas ma ka tegelikult joon. Peamiselt siis kohvi.
Teel Pacificost koju viis teekond mind mööda Street Coffee 36 putkakesest ja ma pean ütlema, et ma ei tea, kuidas see mul nii kaua kahe silma vahele jäänud on – seal pakutav kohv on lihtsalt nii hea! Topsitäie kuuma joogiga saab kaasa ka maailma parima tuju, sest sealne teenindus on 10/10. Nii vahvad inimesed, kes teevad, mida nad tõesti armastavad ja kõige paremini oskavad!

IMG_0893

222

Sellega vist olekski kõik. Ma ütlen nii muuseas, et need on mu esimesed munadepühad ilma munadeta ning ma ei hakka põhimõtte pärast banaane värvima ja muid jaburusi tegema, aga mõtlesin, et ehk küpsetan rabarberikooki või teen maapähklivõi fudge. Kui mõnest roast peaks asja saama, siis näitan ehk teile ka.

PS. kes mäletab seda korda, kui ma hernesuppi tegin ja teile sellest pilti näidata lubasin? Supitegemiseks läks ja mul on sellest isegi üsnagi kunstiline pilt, aga ma ei arvanud, et see on väärt netiavarustes demonstreerimist, sest ilusast välimusest hoolimata ei kõlvanud see kahjuks süüa.

PS2. ma tean, et see kõlab natuke totralt, aga Wroclawis olles ma nii igatsesin Berliini metrood. See on nii kalliks mulle saanud. Suck it London tube. Ei ühtegi red signal’it, ei mingeid delay‘sid. Alati punktuaalne ja puhas.

Seda pilti vaadates tuli mul meelde, et ükskord keegi ütles mulle, et mul on nii vedanud, sest Saksamaa on Der Spiegel’i kodumaa ja saksa keelt õppides on mul nüüd võimalik lugeda kõiki artikleid otse ajakirjast, mitte Spiegeli inglisekeelsest uudisteprotaalist. Mmm, aga siin ma olen, Glamour näpus. Basic b. 

111

PS3. Häid munadepühi, munapead!

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s