Ma tahan olla kõike muud kui tavaline

 

bannaer 6

Sellest tuleb üks suhteliselt suvaline postitus, aga seda nädalat kokku võttes tundub just sellel teemal kirjutamine kõige õigem mõte.

Teate seda tunnet, kui miski ei motiveeri? Et katki või halvasti pole midagi, lihtsalt igapäevasest ringi traavimisest on saanud selline rutiinne arrangement. Samad inimesed, samad mõtted, samad jututeemad…
Ma kurtsin oma muret kohvitassi taga ühele oma sõbrannadest ja ta kostis selle peale, et lahendus on ju pigem ilmselge – aeg reisile minna. ”Mine soojale maale, praegu on odav lennata.”
Ma ei hakanud selle mõtte üle sealsamas vaidlema, aga ma teadsin kohe, et see pole lahendus.
Aidaku mind taevas, kui minust saab üks nendest inimestest, kes terve oma elu puhkust oodates elab.
Et ”praegu on jah jama, aga kuu aja pärast saab Taisse” või et ”vihkan oma tööd, aga järgmisel nädalal lähme sõbrannadega Taani.”

Ei, kindlasti mitte.
Ma arvan ise, et sellised olukorrad tekivad siis, kui peanupp pole piisavalt stimuleeritud. Järelikult ma ei loe nii palju kui peaks või loen valesid asju. Ei pööra piisavalt palju tähelepanu, mis minu ümber sünnib või ei viitsi neid sündmusi analüüsida. Kuskil on mingi pusa, midagi on valesti läinud.
Millal ma käisin viimati teatris/kinos/muuseumis?
Ma olin kindel, et kuskile sinna on koer maetud – peab olema.

Ma tormasin kohe teatripileteid broneerima ja kuigi ma usun, et see kindlasti lükkab elu veidi rohkem käima, siis olid universumil tegelikult hoopis teistsugused plaanid. Lahendus osutus palju lihtsamaks kui mingisugused eksootilised lennupiletid või uued kingad teatrigaalale minekuks. Kuigi ma ei hakka valetama – hädakorral aitab ostlemine ka.

Las ma seletan.

Järgmise 24 tunni jooksul hakkas juhtuma igasuguseid põnevaid asju, mis mind õigele elurajale jälle tagasi puksisid:
Ma sain kokku Markoga, kes rääkis mulle oma põnevatest seiklustest erinevates maailma nurkades.
Mind hästi jahmatas tema julgus, ettevõtlikkus ja seiklushimu – see oli täielik vastand kõigele sellele, mis ma ise sellel nädalal olnud olin. Aegluubis liikuv igavlejast uimerdaja.
See pärastlõunane spontaanne kohvideit inspireeris mind nagu ei miski muu ja oli täpselt see, mida mul tol hetkel väga vaja oli: näha kedagi, kes ajab oma rida, võitleb vapralt igasuguste tagasilöökidega ja ei lase ennast nendest mitte üldse heidutada.

Mõni tund hiljem kirjutas mulle Cassi, kelle eesmärk oli kokku leppida igakuine Skype-vestlus, mille käigus me tavaliselt oma tähtsaimad uudised vahetud saame.
Teate küll: uued lemmikud meigiasjad, meetodid enese jooksma minema sundimiseks, viimase aja piinlikuimad seigad jne.
Seekordsest planeerimisest sai aga hoopis lennupiletite broneerimine. Ilma pikema mökutamiseta otsustasime, et ta võiks mulle järgmisel nädalal hoopis külla sõita. Cassi on oma varbaid vegan-tiiki kastmas, nii et ma olen hästi elevil mitte ainult tema nägemise, vaid talle ka kõigi kohalike vegan-aarete näitamise pärast.
(Olge valmis lugematuteks Instagrami piltideks, ma tean juba praegu, et tagasihoidmisele pole siinkohal energiat mõtet kulutama hakata.)
Cassist veel nii palju, et kui spirit animals are a thing, siis tema on 100% minu vaimuloom (?) ja ma tean juba praegu, et meie pikk nädalalõpp Berliinis tuleb absoluutselt fenomenaalne.

Peale seda pidasin ma maha tundidepikkuse vestluse Kettiga, kellega me saime läbi arutatud absoluutselt kõik teemad, mille peale üks lihtsurelik üldse tulla võib. Analüüsisime inimsuhteid (inimkeeli on see tõenäoliselt ”klatš”, #whatchagondo), rääkisime toidust, tulevikuplaanidest, vanadest seiklustest ja kõkutasime niisama.
Ketti on täpselt selline sõbranna, kellega me võime mitu kuud üldse mitte suhelda ja siis jututeemaga täpselt sealt jätkata, kus eelmisel korral pooleli jäi. Aga lihtsalt sellepärast, et me oleme sama vitsaga löödud ja Ehitaja tänaval üles kasvanud, võime me jutujoru lõputult venitada. Me näeme elu täpselt samamoodi ja nii kahekesi probleeme lahates tundub elu kohemaid miljon korda parem.

Kui te mõtlete, et kuhu ma selle kõigega jõuda tahtsin, siis mõte seisneb selles: peale kõiki neid vestlusi mõtlesin ma, et mul on tegelikult mitte vähe vedanud, sest kõik need inimesed, kellega ma ennast ümbritsenud olen (sellele loetelule lisaks veel paljud teised: mu vanemad, Katri, Marleen, Kadi…), on igaüks nii äge omal moel ja isegi, kui ma tunnen, et ma olen veidi ära mandnud või et mul on lihtsalt tüdimus peal, siis piisab mõnest pikemast vestlusest ning ma tunnen, et ma olen jälle sõiduvees.
Kui neil läheb hästi ja nad on õnnelikud, siis tuleb minul samamoodi nina nokkimine lõpetada ja ennast oma heaolu nimel tööle panna – sedasama on ju nemadki teinud.

Ok, kogu see postitus kõlab nii klišeelt, aga tahtsin teile lihtsalt rääkida, et vahel on nii oluline, et ei jää kuskile toppama. Või isegi, kui jääd, siis jood ühe kosutava G&T, mõtled, kust pusa lahti harutama hakata ja asud uuesti tegudele.
Ainult, et ei jää uut puhkust ootama ja ei raiska aega keskpärase elu elamisele. Nalja ja ulmet peab saama, mis mõtet elul muidu üldse on?

Ps. Mediocre olemise kõrval on mu suurim hirm olla üks nendest sügavamõtteliste tsitaatide postitajatest, aga ma mäletan ühte hästi vana intervjuud Lana del Reyga, kus ta ütleb ühe mu lemmikmõttetera terves maailmas, millele ma mõtlen alati, kui juhe veidi kokku jooksnud on:

“Find someone who has a life that you want and figure out how they got it. Read books, pick your role models wisely. Find out what they did and do it.”

Näeme varsti, sõbrad!

 

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s