One way or another…

banner 7

Vaadake, vegan ja puha, aga vastupidiselt laialtlevinud stereotüüpidele, pole ma üldse rattaga liiklemisest huvitatud.

Ma lihtsalt pole rattainimene. Absoluutselt.
Ma oleksin miljonär, kui ma saaksin sendi iga korra eest, mil keegi peretuttavatest või sugulastest siinkohal ütleb, et ”oh, aga isa ju nii suur spordimees…”
Jah-jah-jah-jah-jah.

Issil pole pikki juukseid, issi ei kasuta ripsmetušši, issil pole kogu aeg külm ja issi teab, mida liiklusmärgid tähendavad.

Mina ei jääks rattaga liigeldes lihtsalt ellu.

Nii ma igasuguseid mõtteid ratta ostmisest (ja kasutamisest) endast eemale peletasingi.
Kuni selle nädalavahetuseni, mil ma elu täiesti uue pilguga nägema hakkasin.

Ma olin parasjagu teel hommikuse matcha järele, kui teekond mind mingisugusest uuest põnevast rattapoest mööda viis.
Ma ei tea, miks ma ütlesin ”põnev”, sest rattad iseeensest on minu jaoks kõige vähempõnevad liiklusvahendid üldse, aga see konkreetne pood tundus veidi huvitavam kui Sportlandi või Hawaii Expressi rattaväljapanek ja niisama huvipärast otsustasin ma äsjaavastatud hipsterpoes kiire ekskursiooni ette võtta.

Ja ma pean ütlema, et ma olin esimestest sekunditest alates justkui nõiutud.
Kindlasti oli siin suur roll mängida ka superosaval müügimehel, kes mind justkui superstaari vastu võttis, kohemaid (bio!) limonaadi näppu surus ning pikema venitamiseta ringkäigule viis.
Ta seletas mulle veenvalt, miks just nende konkreetsete rataste näol on tegu portaaliga tulevikudimensiooni ning kõike tehnilist kõrvale jättes, hakkasid mul kõrvus helisema loosungid nagu ”this Berlin-made bicycle is what makes you a true Berliner” ja ‘‘the frame is shaped perfectly for the bicycle to be taken out with flowy summer dresses”.

Nagu oleks mu mõtteid lugenud! Loomulikult tahan ma olla äge effortlessly cool Berliinlanna, kihutada kohtadesse oma uue ägeda pastlse linnarattaga, kleidisaba uhkelt lehvimas.

Ma pole elus kunagi varem nii veendunud olnud, kui siis seal poes ringi vaadates, et rattaga punktist A punkti B liiklemine on minu saatus. Ma olen päeva lõpuks ikka oma isa laps! Written in the stars! 

Edasi võite ainult ette kujutada, mis juhtus: suure jooksuga, matcha topsist välja loksumas, tormasin ma kodupoole, et oma uut investeerimisideed teistega jagada.

Kojujõudes tehti mulle kõigepealt kohe selgeks sõna ”investeering” definitsioon ning paluti mul seda mitte antud kontekstis mitte kasutada. Midaiganes.

Küsimustele nagu ”mitu käiku sellel rattal on?” ja ”palju see kaalub?” ma vastata ei osanud, küll aga teadsin ma hinda, mis terve ruumi 30 sekundiks vaikima pani ning siis uue ja ebameeldivama viktoriini otsa lahti tegi.
”Kas sa oled ebanormaalne?” oli näiteks üks korduvalt esitamisele tulnud küsimus.

Ma võin siin sellele samamoodi vastata nagu laupäeva hommikul: JAH, aga edaspidi hea meelega oma unistuste ratta sadulas, mitte toas elu maha magades.

Te teate mind, ma olen pidurdamatu.
(Loodetavasti  mitte ratta seljas.)
Ja võite kindel olla, et selle uue imemasina kojutoomine on ainult aja küsimus.

*seab sammud kööki ning hakkab läbirääkimisteks ettevalmistusi tegema*

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s