Rottide kuningriigi õuenarri kroonika

juuhuu

First things first, siin on eelmises postituses mainitud Erdbeerplunder:

IMG_0023

Ma olen seda vahepeal absoluutselt iga jumala päev söönud ning enne hammaste sisse löömist ka osadeks lammutanud – ma arvan, ma olen võimeline seda nüüd ise nullist tegema.
Saab näha.
See on hetkel mu uus absoluutne lemmik ja ma arvan, et mul ei saa sellest sellel eluajal kindlasti isu täis.
In fact, ma kavatsen ühele Erdbeerplunder-ile kohe peale selle postituse lõpetamist järele minna.

Ning kui ma juba toiduteemal otsa lahti tegin, siis mu teine suurim hetke-obsession on Haferkater pudrukohvik.
Neil on nüüd menüüs lausa kolm vegan pudruvarianti, mida kõike ma otseloomulikult juba proovimas käinud olen ning siin on mu suurim lemmik – kaerahelbepuder õunamoosi, kaneeli ja pähklitega.


Ma pean siinkohal aga ütlema, et nende kohv pole minu arvates suurem asi ning ei kannata kindlasti mitte mu igahommikuse topsi Doppio Pazzoga võrrelda, aga suurima hädaga kärab küll.
Mõelge, kui oleks superkvaliteetne kohv ka –  natuke liiga hea, et olla tõsi, eks?

Kui ma viimaseid päevi kokku võtma peaksin, siis ma ütleksin, et nalja on saanud vähem kui tavaliselt.
Näiteks veetsin ma ühe päeva tervenisti kodus pakisaadetist oodates.
Mis puudutab igasuguseid seiklusi Internetist tellimisega, siis olen ma oma ebaedu tõttu lausa kurukuulus ning seega ei kavatsenud ma seekord midagi juhuse hooleks jätta. Otsustasin, et istun ja ootan seda pakki, kaua oodata tuleb.
Prognoositud ajavahemik oli siis 5 tundi.
Ei mingeid GPS-i abil pakiauto jälgimisi, ega muid futuristlikke lähenemisi nagu UK-s.
Et igavusest mitte lolliks minna, otsustasin ma aega Netflixi vaadates parajaks teha.
Ma pole muidu eriti religioosne Netflix binge watcher (parandus: ma olen ennast nendest ahelatest vabaks murdnud), aga mõned päevad varem olin ma arvustust The Keepers kohta lugenud ning siis nagunii kodus aega surnuks lüües tundus, et, a’ millal veel kui mitte täna!?
Siinkohal ei taha ma öelda rohkem, kui et The Keepers annab sõnale ”korruptsioon” täiesti uue tähenduse ning tuleks kõigil ära vaadata.

Terve päev kodus konutades oli mul rohkem kui küll aega ka aias toimuvat jälgida ning nüüdseks olen ma seal sisse seadnud loomaliikide mitmekesisuse ära kaardistatud saanud.
Here’s the verdict: selgus, et mu äsjaistutatud muru ei kaeva üles mitte linnuparved, keda ma siiani järjepidevalt ära peletamas käinud olin (#hernehirmutis), vaid viieliikmeline rotipere, kellest kaks mutanti annavad vabalt koeramõõdu välja.
Nad on suhteliselt jultutunud ning ei lase ennast minu kohalolekust eriti häirida. Juhul kui ma neid konkreetselt taga ajama ei lähe, that is.
Ma kardan, et see on ainult aja küsimus, mil nad mu elamisse sisse murravad ning mul ei jää ilmselt üle muud, kui nende uute reeglite järgi elama õppida.

Siin nad on (pange kindlasti tähele ka seda hauda, mille kaevamisega nad algust teinud on):

IMG_0038

Rotid loendatud ja pakk käes, sain ma lõpuks jälle normaalse inimese moodi elu elama hakata.
Ma mainisin juba eelmises postituses, et Prenzlauer Berg on mu uus fave spot Berliinis ning seal ma siis kõik oma vabad hetked veetnud olen.
Pühapäeviti leiab seal aset Fleamarket at Mauerpark, mis on iseenesest üsnagi chill üritus.
Ma ei tee ennast hipsterimaks, kui ma tegelikult olen, ja ütlen ausalt, et ma ei viitsiks seal  kindlasti mitte igal nädalavahetusel lebotamas käia, aga vahel on päris naljakas kohalikke karaokes kätt proovimas näha.
Seda muidugi ainult juhul kui käeulatuses on korralik kogus proseccot.
Kui sellega naeruturtsakuid alla loputada ei saaks, ei tuleks see meelelahutus mitmel põhjusel kõne allagi.

Siin on muuseas ka pilt minust peale ultimaatumit ”kui ma (vegan) jäätist ei saa, siis ma ei tule”:


Mis veel?

Mis puudutab mu spordikarjääri, siis pole ma absoluutselt jooksmisega tegelda viitsinud. Loodan, et niisama ringi kepsutamine põletab ka mõne kalori, sest muidu jääb sellel aastal Pärnu randa üldse minemata.
Sportliku liikumise asemel olen ma ägedaid kneipe’ (= pubi/baar) uudistamas käinud.
Spordiala seegi?
Ma kirjutan oma leidudest kunagi kindlasti pikemalt, aga nüüd mõned päevad tagasi käisin ma Botanical affairs’is märjukest rüüpamas.
Ja ma võin kinnitada, et see on tõesti absoluutselt maailma kõige armsam gin&tonic bar.
Ma veetsin seal tunde erinevaid gin‘e degusteerides ning olin lõppvaliku tegemise ajaks täiesti ebaadekvaatne (see naeratus pildil võtab olukorra ilusti kokku).
Meil on nüüd kodus pudel gin‘i, mis ma kardan, et polnud parim valik, aga see kogemus iseenesest oli nii äge, et ma teeksin seda kõike uuesti ja täpselt samamoodi.

Botanical affairs‘i kavatsen ma kindlasti ka Marleeni ja Kadi vaatama viia, sest nende külaskäiguni on nüüd täpselt 9 päeva jäänud.
9 päeva koristamist, kui olla täpne.
Ma kavatsen homme kohvitassi taha maha istuda ja korraliku programmi välja mõelda: parimad burgerid, sõõrikud, kokteilid, bibimbap‘id, koogid, kohv ja muu Berliini paremik.
Sellest tuleb üks meeldejääv seiklus, selles pole kahtlustki.

Jagan nalja, parimad palasid ja põnevust muidugi ka teiega, selle peale võite mürki võtta.

(Ma ütlen juba praegu ära, et nüüd alles võib blogipostituste kirjutamiseks minna, sest mitte miski ei vaimusta mind vähem kui põhjalik köögikoristus.)

*seab sammud saiakese ja puhastusvahendite järele*

Musid!

Advertisements

Jonni-Juulast päevitajat ei saa

IMG_1222

Appi, Berliini on jõudnud suvi!

Ma ootasin seda pikkisilmi, aga pean nüüd ausalt tunnistama, et päevitamine ei meeldi mulle mitte grammigi rohkem kui eelmisel aastal või aasta enne seda või aasta enne seda…

Suvele mõeldes manan ma endale silme ette mingisuguse idülli eksootilisest tuuleiilist ja päevitunud jalgadest, aga  reaalsus on minu jaoks 26ndat suve järjest täpselt samasugune – päikesepõletusest kipitav nägu, peopesade külge kleepunud käekott ja tenniste sees higistavad jalad.

Teiste eeskujul olen ma nüüd mitu päeva pargis päevitamas käia üritanud, aga erinevalt kõigist kaaslastest puudub mul igasugune püsivus ja viitsimine enese praadimisega pikemalt tegeleda ning hoolimata kaasa toodud meelelahutuslikust varustusest (nagu sulgpallireketid ja raamatuvirn), olen ma alati esimene, kes alla annab.

Ühel sellisel päeval võtsin ma jalge alla tee kohalikku kaubandusvõrgustikku, sest mõtlesin, et inimesel võiks ikka mõned ägedad suveriided kapis rippuda.
Kui pole päevitunud, siis las ma vähemalt olen stiilne, eks?
Millestkigi siin elus kinni hoida (#consumerism #guilt).
Ma ei hakka sellel teemal pikemalt peatuma, ütlen lihtsalt, et ma ei ole siiani ennast kokku võtta suutnud ning internetipangas oma uue majandusliku olukorraga tutvumas käia julgenud.
Ma tean 100% kindlusega, et seal ei oota mind ees head uudised ning mul pole seda negatiivsust praegu oma ellu vaja, yolo.
Tegelen sellesse süvenemisega esmaspäeval või teisipäeval või… mitte kunagi.

Mis puudutab aga kokkutvõtet toiduseiklustest, siis vahepeal proovisin ma ära paljuhaibitud DJIMALAYA hummuserestorani, mis osutus meeletuks pettumuseks.

Ma tegin teile pilti ja minu meelest on juba sellele falafeli-hummuse wrapile silmaga peale vaadates selge, et Michelini tähtede jagamiseks ei lähe.
Ma sõin selle suure häda ja näljaga ära, aga see tegi mu südame kurvaks.
KURVAKS.

IMG_1190

Olles suure tee maha tulnud, otsustasin ma ennast peale seda tagasilööki uuesti kokku lappida ning veetsin ülejäänud pärastlõuna Prenzlauer Bergi avastades.

Viimane on kindlasti üks mu suurimaid lemmikuid Berliinis ja kui kord kodu ostmiseks minema peaks, siis Charlottenburgi olen ma nõus ainult Prenzlauer Bergi vastu vahetama.
See on justkui crossover Kreuzbergi ja Charlottenburgi vahel: peresõbralik, aga tänavast tänavasse pisikeste kohvikute ja restoranidega asustatud; roheline ja vaikne, aga mitte uimane; kohalike disainerite butiikidest kubisev, aga prii igasugustest monstrum-kaubamajadest.
Prenzlauer Berg on nagu väikene oaas, ma ei tea, kuidas mu vaimustus selle vastu varem hoogu sisse ei saanud.

Siin näiteks on ka üks Prenzlauer Bergi kurikuulsatest squat house‘dest:

IMG_1176

Kui kõik muu elus vett vedama minema peaks, leiate mind tõsimeeli ennast mõnes sellises majapidamises sisse seadmas.
Pealegi lugesin ma kuskilt, et nendes hoonetes on lisaks elamispindadele ka underground kohvikud ja muljetavaldav valik street food‘i.
Mille peale me veame, et see toit seal on fenomenaalsem kui kõik see, mis me kogu selle blogi lugejaskonna peale kokku proovinud oleme?

Ma olen pikema Prenzlauer Bergi ekskursiooni juba selleks nädalavahetuseks planeerinud ja loodan, et saan teile siis sealsest melust veel parema ettekujutuse luua.
Lisaks avastasin ma täna maailma kõige ulmelisema (vegan) lehttaigna-maasika saiakese, millest ma teile homme pilti teha kavatsen ning uue armsa kohviku, mida hommikul oma silmaga üle kaema lähen.

Hoian teid kõige põnevaga kursis, sest kuis muidu, eks!?

Musid ja näeme varsti!

Püksteta hummuseekspert

18359092_1708393689172533_320177688956306689_o

 

Ma alustan siis kõigepealt teksapükste jahist – neid ma loomulikult ei leidnud. Aga see, nagu hiljem välja tuli, oli peamiselt mu enda süü. Ma polnud nimelt viitsinud reisi  Prenzlauer Bergi ette võtta ning arvasin naiivselt, et mind võib edu mu enda Charlottenburgi hood-is saata.
Eeek, vale!
Ekspertidega konsulteerides selgus, et kõikse paremade vintage kostüümid peidavad ennast ikka eriti hipster-linnaosades (sürpriis), aga mul tõesti puudus igasugune motivatsioon sellise sitase ilmaga seda teekonda ette võtma hakata ja nii ma selle missiooni suhteliselt kiiresti hüljata otsustasingi.
Kõigel on piir, teksased või mitte, kuidas ma need üldse oma läbivettinud kintsude otsa venitatud saanud oleks?

Püksid polnud seega piisavalt liikumapanev jõud, et ennast suuremateks ringkäikudele minekuks sundida, küll aga oli selleks toit.

Ma olen juba head mitu nädalat hummusest soninud ja siinkohal ma tahan kohe selgeks teha, et poesmüüdaval hummusel pole päris asjaga absoluutselt mingisugust pistmist. Kõik need Noa hummused ja mingisugused Eestis valminud herne-wasabi hummused on üks kikerherneplöga ja ei vääri üldse hummuseks nimetamistki.
Nuud om võlssi, uskuge mind.
Minu meelest kisub viltu juba seal, et Wasabi on Jaapani köögi lahutamatu osa, hummus aga pärit Lähis-Idast.
???
Palun minge mõnda Iisraeli restorani ja paluge hummust wasabiga.

Õige hummusetegu leiab aset kuskil kõiki hügeeninõudeid rikkuvas õige Lähis-Ida baba köögis, mida siis hiljem ”leti alt” mõnest üsnagi dodgy kohast hea õnne korralt osta saab.

Kõiki need läänelikke nikerdisi ei anna sellega üldse mitte võrreldagi.
Minus puudub igasugune usk, et üks põliseurooplane võrdväärse möga kokku segatud saab.
Ei! Võimatu.
Kui pole seda generatsioonidevanust retsepti, vürtse, mille nimesid ma isegi hääldatud ei saa ning aastatepikkust praktikat, siis olgu need instagrammi pildid kodustehtud hummustest ükskõik kui nummid – see pole õige asi ja me kõik teame seda.
Samas on isetehtud kindlasti miljon korda parem alternatiiv näiteks Noa hummusele, mis minu meelest ei kannata absoluutselt kriitikat.
See situatsioon on midagi sarnast nagu Cinnabon-iga USA-s: võtsid kaneelirulli, mis iseenesest võiks (ja peaks) olema korralik Rootsi kanelbulle ja tegid sellest mingisuguse 880-kalorilise monstrumi.
Kurat võtaks, onju?

Igatahes, selle väikese targutamisega nüüd mäele saadud – milleni ma tahtsin jõuda, on see, et minu teksamissioon viis mind mingisugusele kohalikule Charlottenburgi laadale, kus oli muuseas püsti pandud ka pisikene Liibanoni toitu müüv putkakene, mille suurimateks tõmbenumbriteks olid muidugi hummus ja pita leib. Mashallah! 

Ma ei suutnud oma õnne uskuda ning ostsin kõigi teiste järjekorras ootajate pahameeleks kõik kolm viimast topsi hummust, et ennast siis kodus kikerherneks süüa.
Needless to say, et sellele järgnes muidugi kõhuvalu.
Sellest hoolimata ei suudaks ka kõige detailsem ja poeetilisem kirjeldus selle hummuse ülimuslikkust edasi anda.

(Ma kasutan seda võimalust, et öelda: kõik hummuse kohta öeldu kehtib muidu ka falafelite kohta. Punnitage, mis te punnitate, mitte ükski poefalafel ei võistle nendega, mida mõnes ehtsas Türgi retsoranis mekkida (ma vihkan seda sõna) saab.)

Toitu kõrvale jättes tahtsin ma teha teile kiire ülevaate ka oma viimase aja sportlikest saavutustest. Seda loomulikult sellepärast, et sellel rindel on läinud edukamalt kui paljudel teistel.
Uus isiklik 10 km rekord on vahepeal sündinud ning ma ei saaks selle üle uhkem olla. Kutsuge mind Ibrahim Mukungaks.
Vahepeal õnnestus mul välja väänata pahkluu (hüppeliiges? sest pahkluud ei saa välja väänata?) ning võidelda ka külmetusega, nii et seda võidukam oli tunne, kui sellega lõpuks mäele sain.
Jooksmine pole mulle õnneks enam nii vastumeelne kui alguses.
Ma pidin ennast varem alati Kadi kuldsete sõnadega (”Pane lihtsalt botased jalga ja ära mõtle liiga palju ette” samas nüüd on ju selge, et rekordeid saab joosta ka ilma jalavarjudeta) motiveerima, aga nüüd on mul kohe veidi rohkem indu vabatahtlikult õue kepsutama minna.
Eks me näe, kaua see kestab. Väga võimalik, et uuel nädalal tuleb jonn peale ja ei taha trennitegemisest midagi kuulda.

Mis veel? Ma olen otsustanud sellel nädalal ”Die Kunksmuhme” ära lõpetada, sest kui miski muu saksa keele õppimisele hoogu sisse ei lükka, siis Aino Pervik kindlasti, eks? Ma ei tea, millest see laiskus on tulnud.
Ilmselt vist sellest, et mul on nüüd kooliskäimise asemel eraõptaja, kes kohtleb mind paremini, kui ma seda paraku väärin.
Ma olen otsustanud ennast nüüd tõsimeeli uuesti kokku võtta loodan (naiivselt), et kunksmoor mind rajale tagasi puksib.

Enne kui ma otsad kokku tõmban, siis ma ütlen, et mul on teile tegelikult ka üks eriti nõme ja absurdne naabrimehe lugu rääkida, aga ma pean selle postituse kallal veidi rohem vaeva nägema – kronoloogia läbi mõtlema ja teile selle siis võimalikult hästi lahti seletama, sest kui miski üldse mu eksistentsi kokku võtab, siis ma kardan, et see lugu on just see.

Okei, sõbrakesed, olge rõõmsad!

Pulstimutt teksajahil

banner 9

Ma ei tea, kas ma olen sellest siin varem kirjutanud, aga mõned kuud tagasi kohtusin ma maailma ägedaima tüdruku Sandraga, kellel olid, õigele Berliinlannale kohaselt, jalas vingeim paar Levi’s vintage mom jeans’e.

Otseloomulikult polnud siin kahtepidi mõtlemist ning ma astusin uuele põnevale kunstihingele kohemaid ligi, et selgitada välja, kust selline imepaar välja kaevati – tahaks omale ka, issand!

Loomulikult. LOOMULIKULT oli vastus midagi sellist, mis mu õrnale hingele eriti haiget tegi – Sandra oli need kaltsukast 8 euro eest välja kaevanud. KAHEKSA EURO EEST!
Fuck me, ausalt, terve elu maha maganud.

See vestlus jäi mind kuidagi sellest päevast alates kummitama ning kolmapäeval otsustasin ma lõpuks ka ise endale ägedat retropaari otsima minna. Sandra ju leidis, miks mina ei võiks leida?

Long story short:
 ma ei leidnud midagi peale meeleheite, virnade väljaveninud kampsunite ning vanade öösärkide. Ei ühtegi paari Levi’s-eid ja kindlasti mitte ühtegi teist super-hipster-ultra-edgy riideeset.
Ma ei tea, kuidas teised siin seda drift shop elustiili harrastavad, ma ilmselgelt ei närinud seda pähklit esimese korraga läbi.
Aga alla kindlasti ei anna, ma kavatsen paari retro Levi’s-eid kasvõi sügavaimast maapõuest välja urgitseda, peaks asi nii kaugele minema.

Mu ema kindlasti loeb seda ja kirjutab mulle facebook‘i midagi sellist: ”Issand, kas sa oled pulstimutiks hakanud?”

Ei! Aga Berliinis on kõik hoopis teistmoodi kui näiteks Londonis – inimesed on päriselt ägedalt riides. Mitte ostsin-kõik-ZARA-kevadkollektsiooni-hilbud-ja-panin-korraga-selga-kas-on-ilus-?
Siin näeb päris ulmelisi riidekomplekte, mida vaadates on selge, et tegu pole masstoodanguga.
Ei mingeid LV neverfull‘e ja see on minu meelest nii vinge.

Olles kevadisest tänavapildist inspireeritud ja veidi retropalavikus (ja muidu ka niisama pisikeses palavikus), olen ma seega otsustanud, et investeerin selle nädalavahetuse Berliini parimate kaltsukate läbituulamisse.

Kui teksaseid ei saa, siis nalja nagunii, eks?

Annan teile kindlasti teada, kuidas asjad sujuvad! Musid!

Cassi Berliinis, sotsialism ja mehed mundris

banner 8

Küll nüüd lasi uut blogipostitust oodata, onju?

Ma ei hakka üldse mingeid vabandusi otsima ja asun pikema venitamiseta uusimaid päevasündmusi pajatama. Here goes…

Nagu ma (vist) ühes eelmistest postitustest juba mainisin, siis jõudis selle pika nädalavahetusega ühes Berliini ka mu suurim sõbranna Cassi.
Ma ootasin teda suurema elevusega ja kärsitumalt kui mõni oma esiklapse sündi.
Reede hommikul kell 6 äratuskella helina peale ärgates ma lausa sööstsin voodist välja ja pooljooksuga lennujaama suunas. Nagu tatikuul.

Ja las ma lihtsalt ütlen: kõigil inimestel siin maailmas peaks olema päris oma Cassi.
Keegi, kes on absoluutselt igal võimalikul ajahetkel täpselt samal lainepikkusel, valmis seiklusteks ja naljategemiseks. Alati.
Keegi, kes räägib musta valgeks ka kõige lootusemates olukordades ja lööb kaasa kõigi probleemide lahendamisel, justkui oleksid need tema enda omad.

Kunagi võin ma teile pikemalt rääkida, kuidas me Londonis üheskoos rohkem kui rubla eest erinevate humoorikate ettevõtmiste sünteesimisel osalesime.
Kuidas rumalate, pahatahtlike ja ülbete inimeste sihikule võtmine meie jaoks lausa hobiks kujunes ning millised draamad ja sekeldused sellega alati kaasas käisid. Pidurdamatutena oli meile suukorvi pähetoppimine siis praktiliselt võimatu ning katsed meid vaigistada viisid veel suuremate mässude planeerimiseni. Olid need alles ajad!

Meie Londonis:

Seekordne visiit Berliini oli aga Cassi esimene kord Saksamaal ja seega tahtsin ma olla kindel, et sellest kujuneb tema jaoks meeldejääv seiklus, mitte mingisugune mediocre turismireis. God no. 

Jumal ja teie teate, et kui ma üldse milleski spetsialiseerun, siis on selleks väärt street food ja nii ma siis meile käigupealt programmi kokku paningi. Kõigepealt kaardistasin ära kõik toiduelamused ja muidu underground edgy kohad ning lootsin siis heale õnnele, et ehk ristuvad meie teed ka mõne ajaloolise vaatamisväärsusega.

Enne, kui ma jätkan, las ma lihtsalt igaksjuhuks ütlen – ma pole loom – Cassandral said loomulikult ära nähtud ka muuseumisaared, teletornid ja riigipäevahooned. Tahtsin selle ära mainida, muidu mõtletegi, et minu näol on tegu põhupeaga, kes külalistele ainult kohvikuid demonstreerimas käib.

Kõik meie ettevõtmised ei kannata tingimata trükimusta, aga vähemalt ühest tahaksin ma teile ikkagi rääkida.

Ühel hallil pärastlõunal otsustasime me laia maailma uut brunchimiskohta otsima suunduda. Midagi ägedat ja läbimurdelist.
Mul oli juba mitmendat päeva täiesti väljakannatamatu isu hea guacamole’ järele, nii et ideaalis kujutasin ma ette Chipotle-stiilis palakest. Rääkisin ka Cassi ära ja teele me asusimegi.

Esialgu tundus meid saatvat tõsine ebaedu. Üks jama ajas teist taga ja ma hakkasin igasugust kannatust kaotama.
1. mai puhul olid paljud restoranid ja kohvikud suletud, samamoodi olid aset leidnud mingusugused arusaamatud muudatused U- ja S- bahn‘i graafikutes ning marsruutidel. Ma olin rahutu, kärsitu ning tõsiselt häiritud, et meil olude sunnil kuskil pärapõrgus rongist välja ronida tuli.

Halb õnn aga ei pidanud meie seltsis kaua vastu ning pead metroopeatusest välja pistes sai mulle kohe selgeks, et katki pole midagi. Mis veel parem: ulmet alles hakkab saama!
1. mai puhul oli Kreuzbergis aset leidmas suur MayFest, mille, ma rumal, muidu üldse maha maganud oleksin.

Fast forward: 10 minutit hiljem olime me Cassiga eneselegi teadmata sotsialismi pooldava liikumise poolt organiseeritud marsiga uhkelt kaasa vuramas. Kaasaelajatele lehvitamas, aupaistest nautimas. Ilma, et kummalgi vähimatki aimu oleks, mis täpsemalt aset leidmas on.

Võite seda nalja ainult ette kujutada: kaks over-dressed ullikest poliitfanaatikute keskel trügides paaniliselt vegan restorane otsimas.
Mitu nädalat pesemata jäetud juustega piinatud geeniused oma põhimõtete eest seismas ja meie pisarad silmas uute jalanõude pärast südant valutamas.
Meile astuti lugematutel kordade peale, mingil hetkel lehvis meil näpus tundmatu riigilipp, siis pandi meile selga rassismivastased seljakotid.
Ühesõnaga: kõige klassikalisem Getter ja Cassi olukord – mingi ülestõusu keskmes kogemata tähelepanu keskpunkti sattunud ja siis situatsiooniga lihtsalt kaasa minna otsustanud.
Suurest hirmust, et mõnele politseinikule ehk asjast vale mulje jääb, ta meid mässavate sotsialismijüngrite pähe võtab ning siis pipragaasiga pimedaks piserdab, otsustasime me lõpuks siiski mayhem‘ist lahti murda ning ennast hoopis Das Hotel‘i G&T-ga kosutama suunduda.

Kuigi ühel hetkel jäi Cassile silma nägus politseihärra ning siis tuli meil enese ülla eesmärgi nimel ohverdamist tõsiselt kaaluma hakata. Suure nälja tõttu ei suutnud me  otsusele jõuda, kas enese elektrišokirelvast saadava löögi ette visklemine on tõenäoline esimese kohtinguni viiv strateegia või mitte.
Juurdlesime selle üle Charlie’s vegan food and coffee laua taga wrappe ning banaanileiba nosides ja otsustasime, et pigem ei.

Nagu te nüüd juba aimate võite, sai igasugust sarnast nalja praktiliselt esimestest ärkveloldud minutitest öötundideni, sest me lihtsalt oleme sellised inimesed, kellega ”alati juhub”, aga kuna enamus meie ettevõtmistest lihtsalt ei kannata laiema avalikkusega jagamist, siis tuleb mul neid seikade peale mõeldes üksinda naerda tihkuda. Nagu lollakas, ühesõnaga.

Siin on teile illustratsioone meie nädalavahetusest:

Näeme varsti, sõbrakesed!

One way or another…

banner 7

Vaadake, vegan ja puha, aga vastupidiselt laialtlevinud stereotüüpidele, pole ma üldse rattaga liiklemisest huvitatud.

Ma lihtsalt pole rattainimene. Absoluutselt.
Ma oleksin miljonär, kui ma saaksin sendi iga korra eest, mil keegi peretuttavatest või sugulastest siinkohal ütleb, et ”oh, aga isa ju nii suur spordimees…”
Jah-jah-jah-jah-jah.

Issil pole pikki juukseid, issi ei kasuta ripsmetušši, issil pole kogu aeg külm ja issi teab, mida liiklusmärgid tähendavad.

Mina ei jääks rattaga liigeldes lihtsalt ellu.

Nii ma igasuguseid mõtteid ratta ostmisest (ja kasutamisest) endast eemale peletasingi.
Kuni selle nädalavahetuseni, mil ma elu täiesti uue pilguga nägema hakkasin.

Ma olin parasjagu teel hommikuse matcha järele, kui teekond mind mingisugusest uuest põnevast rattapoest mööda viis.
Ma ei tea, miks ma ütlesin ”põnev”, sest rattad iseeensest on minu jaoks kõige vähempõnevad liiklusvahendid üldse, aga see konkreetne pood tundus veidi huvitavam kui Sportlandi või Hawaii Expressi rattaväljapanek ja niisama huvipärast otsustasin ma äsjaavastatud hipsterpoes kiire ekskursiooni ette võtta.

Ja ma pean ütlema, et ma olin esimestest sekunditest alates justkui nõiutud.
Kindlasti oli siin suur roll mängida ka superosaval müügimehel, kes mind justkui superstaari vastu võttis, kohemaid (bio!) limonaadi näppu surus ning pikema venitamiseta ringkäigule viis.
Ta seletas mulle veenvalt, miks just nende konkreetsete rataste näol on tegu portaaliga tulevikudimensiooni ning kõike tehnilist kõrvale jättes, hakkasid mul kõrvus helisema loosungid nagu ”this Berlin-made bicycle is what makes you a true Berliner” ja ‘‘the frame is shaped perfectly for the bicycle to be taken out with flowy summer dresses”.

Nagu oleks mu mõtteid lugenud! Loomulikult tahan ma olla äge effortlessly cool Berliinlanna, kihutada kohtadesse oma uue ägeda pastlse linnarattaga, kleidisaba uhkelt lehvimas.

Ma pole elus kunagi varem nii veendunud olnud, kui siis seal poes ringi vaadates, et rattaga punktist A punkti B liiklemine on minu saatus. Ma olen päeva lõpuks ikka oma isa laps! Written in the stars! 

Edasi võite ainult ette kujutada, mis juhtus: suure jooksuga, matcha topsist välja loksumas, tormasin ma kodupoole, et oma uut investeerimisideed teistega jagada.

Kojujõudes tehti mulle kõigepealt kohe selgeks sõna ”investeering” definitsioon ning paluti mul seda mitte antud kontekstis mitte kasutada. Midaiganes.

Küsimustele nagu ”mitu käiku sellel rattal on?” ja ”palju see kaalub?” ma vastata ei osanud, küll aga teadsin ma hinda, mis terve ruumi 30 sekundiks vaikima pani ning siis uue ja ebameeldivama viktoriini otsa lahti tegi.
”Kas sa oled ebanormaalne?” oli näiteks üks korduvalt esitamisele tulnud küsimus.

Ma võin siin sellele samamoodi vastata nagu laupäeva hommikul: JAH, aga edaspidi hea meelega oma unistuste ratta sadulas, mitte toas elu maha magades.

Te teate mind, ma olen pidurdamatu.
(Loodetavasti  mitte ratta seljas.)
Ja võite kindel olla, et selle uue imemasina kojutoomine on ainult aja küsimus.

*seab sammud kööki ning hakkab läbirääkimisteks ettevalmistusi tegema*

Ma tahan olla kõike muud kui tavaline

 

bannaer 6

Sellest tuleb üks suhteliselt suvaline postitus, aga seda nädalat kokku võttes tundub just sellel teemal kirjutamine kõige õigem mõte.

Teate seda tunnet, kui miski ei motiveeri? Et katki või halvasti pole midagi, lihtsalt igapäevasest ringi traavimisest on saanud selline rutiinne arrangement. Samad inimesed, samad mõtted, samad jututeemad…
Ma kurtsin oma muret kohvitassi taga ühele oma sõbrannadest ja ta kostis selle peale, et lahendus on ju pigem ilmselge – aeg reisile minna. ”Mine soojale maale, praegu on odav lennata.”
Ma ei hakanud selle mõtte üle sealsamas vaidlema, aga ma teadsin kohe, et see pole lahendus.
Aidaku mind taevas, kui minust saab üks nendest inimestest, kes terve oma elu puhkust oodates elab.
Et ”praegu on jah jama, aga kuu aja pärast saab Taisse” või et ”vihkan oma tööd, aga järgmisel nädalal lähme sõbrannadega Taani.”

Ei, kindlasti mitte.
Ma arvan ise, et sellised olukorrad tekivad siis, kui peanupp pole piisavalt stimuleeritud. Järelikult ma ei loe nii palju kui peaks või loen valesid asju. Ei pööra piisavalt palju tähelepanu, mis minu ümber sünnib või ei viitsi neid sündmusi analüüsida. Kuskil on mingi pusa, midagi on valesti läinud.
Millal ma käisin viimati teatris/kinos/muuseumis?
Ma olin kindel, et kuskile sinna on koer maetud – peab olema.

Ma tormasin kohe teatripileteid broneerima ja kuigi ma usun, et see kindlasti lükkab elu veidi rohkem käima, siis olid universumil tegelikult hoopis teistsugused plaanid. Lahendus osutus palju lihtsamaks kui mingisugused eksootilised lennupiletid või uued kingad teatrigaalale minekuks. Kuigi ma ei hakka valetama – hädakorral aitab ostlemine ka.

Las ma seletan.

Järgmise 24 tunni jooksul hakkas juhtuma igasuguseid põnevaid asju, mis mind õigele elurajale jälle tagasi puksisid:
Ma sain kokku Markoga, kes rääkis mulle oma põnevatest seiklustest erinevates maailma nurkades.
Mind hästi jahmatas tema julgus, ettevõtlikkus ja seiklushimu – see oli täielik vastand kõigele sellele, mis ma ise sellel nädalal olnud olin. Aegluubis liikuv igavlejast uimerdaja.
See pärastlõunane spontaanne kohvideit inspireeris mind nagu ei miski muu ja oli täpselt see, mida mul tol hetkel väga vaja oli: näha kedagi, kes ajab oma rida, võitleb vapralt igasuguste tagasilöökidega ja ei lase ennast nendest mitte üldse heidutada.

Mõni tund hiljem kirjutas mulle Cassi, kelle eesmärk oli kokku leppida igakuine Skype-vestlus, mille käigus me tavaliselt oma tähtsaimad uudised vahetud saame.
Teate küll: uued lemmikud meigiasjad, meetodid enese jooksma minema sundimiseks, viimase aja piinlikuimad seigad jne.
Seekordsest planeerimisest sai aga hoopis lennupiletite broneerimine. Ilma pikema mökutamiseta otsustasime, et ta võiks mulle järgmisel nädalal hoopis külla sõita. Cassi on oma varbaid vegan-tiiki kastmas, nii et ma olen hästi elevil mitte ainult tema nägemise, vaid talle ka kõigi kohalike vegan-aarete näitamise pärast.
(Olge valmis lugematuteks Instagrami piltideks, ma tean juba praegu, et tagasihoidmisele pole siinkohal energiat mõtet kulutama hakata.)
Cassist veel nii palju, et kui spirit animals are a thing, siis tema on 100% minu vaimuloom (?) ja ma tean juba praegu, et meie pikk nädalalõpp Berliinis tuleb absoluutselt fenomenaalne.

Peale seda pidasin ma maha tundidepikkuse vestluse Kettiga, kellega me saime läbi arutatud absoluutselt kõik teemad, mille peale üks lihtsurelik üldse tulla võib. Analüüsisime inimsuhteid (inimkeeli on see tõenäoliselt ”klatš”, #whatchagondo), rääkisime toidust, tulevikuplaanidest, vanadest seiklustest ja kõkutasime niisama.
Ketti on täpselt selline sõbranna, kellega me võime mitu kuud üldse mitte suhelda ja siis jututeemaga täpselt sealt jätkata, kus eelmisel korral pooleli jäi. Aga lihtsalt sellepärast, et me oleme sama vitsaga löödud ja Ehitaja tänaval üles kasvanud, võime me jutujoru lõputult venitada. Me näeme elu täpselt samamoodi ja nii kahekesi probleeme lahates tundub elu kohemaid miljon korda parem.

Kui te mõtlete, et kuhu ma selle kõigega jõuda tahtsin, siis mõte seisneb selles: peale kõiki neid vestlusi mõtlesin ma, et mul on tegelikult mitte vähe vedanud, sest kõik need inimesed, kellega ma ennast ümbritsenud olen (sellele loetelule lisaks veel paljud teised: mu vanemad, Katri, Marleen, Kadi…), on igaüks nii äge omal moel ja isegi, kui ma tunnen, et ma olen veidi ära mandnud või et mul on lihtsalt tüdimus peal, siis piisab mõnest pikemast vestlusest ning ma tunnen, et ma olen jälle sõiduvees.
Kui neil läheb hästi ja nad on õnnelikud, siis tuleb minul samamoodi nina nokkimine lõpetada ja ennast oma heaolu nimel tööle panna – sedasama on ju nemadki teinud.

Ok, kogu see postitus kõlab nii klišeelt, aga tahtsin teile lihtsalt rääkida, et vahel on nii oluline, et ei jää kuskile toppama. Või isegi, kui jääd, siis jood ühe kosutava G&T, mõtled, kust pusa lahti harutama hakata ja asud uuesti tegudele.
Ainult, et ei jää uut puhkust ootama ja ei raiska aega keskpärase elu elamisele. Nalja ja ulmet peab saama, mis mõtet elul muidu üldse on?

Ps. Mediocre olemise kõrval on mu suurim hirm olla üks nendest sügavamõtteliste tsitaatide postitajatest, aga ma mäletan ühte hästi vana intervjuud Lana del Reyga, kus ta ütleb ühe mu lemmikmõttetera terves maailmas, millele ma mõtlen alati, kui juhe veidi kokku jooksnud on:

“Find someone who has a life that you want and figure out how they got it. Read books, pick your role models wisely. Find out what they did and do it.”

Näeme varsti, sõbrad!