Cassi Berliinis, sotsialism ja mehed mundris

banner 8

Küll nüüd lasi uut blogipostitust oodata, onju?

Ma ei hakka üldse mingeid vabandusi otsima ja asun pikema venitamiseta uusimaid päevasündmusi pajatama. Here goes…

Nagu ma (vist) ühes eelmistest postitustest juba mainisin, siis jõudis selle pika nädalavahetusega ühes Berliini ka mu suurim sõbranna Cassi.
Ma ootasin teda suurema elevusega ja kärsitumalt kui mõni oma esiklapse sündi.
Reede hommikul kell 6 äratuskella helina peale ärgates ma lausa sööstsin voodist välja ja pooljooksuga lennujaama suunas. Nagu tatikuul.

Ja las ma lihtsalt ütlen: kõigil inimestel siin maailmas peaks olema päris oma Cassi.
Keegi, kes on absoluutselt igal võimalikul ajahetkel täpselt samal lainepikkusel, valmis seiklusteks ja naljategemiseks. Alati.
Keegi, kes räägib musta valgeks ka kõige lootusemates olukordades ja lööb kaasa kõigi probleemide lahendamisel, justkui oleksid need tema enda omad.

Kunagi võin ma teile pikemalt rääkida, kuidas me Londonis üheskoos rohkem kui rubla eest erinevate humoorikate ettevõtmiste sünteesimisel osalesime.
Kuidas rumalate, pahatahtlike ja ülbete inimeste sihikule võtmine meie jaoks lausa hobiks kujunes ning millised draamad ja sekeldused sellega alati kaasas käisid. Pidurdamatutena oli meile suukorvi pähetoppimine siis praktiliselt võimatu ning katsed meid vaigistada viisid veel suuremate mässude planeerimiseni. Olid need alles ajad!

Meie Londonis:

Seekordne visiit Berliini oli aga Cassi esimene kord Saksamaal ja seega tahtsin ma olla kindel, et sellest kujuneb tema jaoks meeldejääv seiklus, mitte mingisugune mediocre turismireis. God no. 

Jumal ja teie teate, et kui ma üldse milleski spetsialiseerun, siis on selleks väärt street food ja nii ma siis meile käigupealt programmi kokku paningi. Kõigepealt kaardistasin ära kõik toiduelamused ja muidu underground edgy kohad ning lootsin siis heale õnnele, et ehk ristuvad meie teed ka mõne ajaloolise vaatamisväärsusega.

Enne, kui ma jätkan, las ma lihtsalt igaksjuhuks ütlen – ma pole loom – Cassandral said loomulikult ära nähtud ka muuseumisaared, teletornid ja riigipäevahooned. Tahtsin selle ära mainida, muidu mõtletegi, et minu näol on tegu põhupeaga, kes külalistele ainult kohvikuid demonstreerimas käib.

Kõik meie ettevõtmised ei kannata tingimata trükimusta, aga vähemalt ühest tahaksin ma teile ikkagi rääkida.

Ühel hallil pärastlõunal otsustasime me laia maailma uut brunchimiskohta otsima suunduda. Midagi ägedat ja läbimurdelist.
Mul oli juba mitmendat päeva täiesti väljakannatamatu isu hea guacamole’ järele, nii et ideaalis kujutasin ma ette Chipotle-stiilis palakest. Rääkisin ka Cassi ära ja teele me asusimegi.

Esialgu tundus meid saatvat tõsine ebaedu. Üks jama ajas teist taga ja ma hakkasin igasugust kannatust kaotama.
1. mai puhul olid paljud restoranid ja kohvikud suletud, samamoodi olid aset leidnud mingusugused arusaamatud muudatused U- ja S- bahn‘i graafikutes ning marsruutidel. Ma olin rahutu, kärsitu ning tõsiselt häiritud, et meil olude sunnil kuskil pärapõrgus rongist välja ronida tuli.

Halb õnn aga ei pidanud meie seltsis kaua vastu ning pead metroopeatusest välja pistes sai mulle kohe selgeks, et katki pole midagi. Mis veel parem: ulmet alles hakkab saama!
1. mai puhul oli Kreuzbergis aset leidmas suur MayFest, mille, ma rumal, muidu üldse maha maganud oleksin.

Fast forward: 10 minutit hiljem olime me Cassiga eneselegi teadmata sotsialismi pooldava liikumise poolt organiseeritud marsiga uhkelt kaasa vuramas. Kaasaelajatele lehvitamas, aupaistest nautimas. Ilma, et kummalgi vähimatki aimu oleks, mis täpsemalt aset leidmas on.

Võite seda nalja ainult ette kujutada: kaks over-dressed ullikest poliitfanaatikute keskel trügides paaniliselt vegan restorane otsimas.
Mitu nädalat pesemata jäetud juustega piinatud geeniused oma põhimõtete eest seismas ja meie pisarad silmas uute jalanõude pärast südant valutamas.
Meile astuti lugematutel kordade peale, mingil hetkel lehvis meil näpus tundmatu riigilipp, siis pandi meile selga rassismivastased seljakotid.
Ühesõnaga: kõige klassikalisem Getter ja Cassi olukord – mingi ülestõusu keskmes kogemata tähelepanu keskpunkti sattunud ja siis situatsiooniga lihtsalt kaasa minna otsustanud.
Suurest hirmust, et mõnele politseinikule ehk asjast vale mulje jääb, ta meid mässavate sotsialismijüngrite pähe võtab ning siis pipragaasiga pimedaks piserdab, otsustasime me lõpuks siiski mayhem‘ist lahti murda ning ennast hoopis Das Hotel‘i G&T-ga kosutama suunduda.

Kuigi ühel hetkel jäi Cassile silma nägus politseihärra ning siis tuli meil enese ülla eesmärgi nimel ohverdamist tõsiselt kaaluma hakata. Suure nälja tõttu ei suutnud me  otsusele jõuda, kas enese elektrišokirelvast saadava löögi ette visklemine on tõenäoline esimese kohtinguni viiv strateegia või mitte.
Juurdlesime selle üle Charlie’s vegan food and coffee laua taga wrappe ning banaanileiba nosides ja otsustasime, et pigem ei.

Nagu te nüüd juba aimate võite, sai igasugust sarnast nalja praktiliselt esimestest ärkveloldud minutitest öötundideni, sest me lihtsalt oleme sellised inimesed, kellega ”alati juhub”, aga kuna enamus meie ettevõtmistest lihtsalt ei kannata laiema avalikkusega jagamist, siis tuleb mul neid seikade peale mõeldes üksinda naerda tihkuda. Nagu lollakas, ühesõnaga.

Siin on teile illustratsioone meie nädalavahetusest:

Näeme varsti, sõbrakesed!

Kõike muud kui roheliste näppudega ussisõnu teadev tüdruk

banner

Ma olen ennast overnight näomask peas hoolikalt teki sisse mässinud ja kirjutan seda sissekannet poolpimedas, aga mõtlesin, et tahaksin teile enne unemaale rändamist oma tänastest ettevõtmistest siiski veidike pajatada. Kui ma ütlen ”veidike”, siis võite kindel olla, et ees on ootamas korralik 800-sõnaline blogipostitus.

Ma olen nüüd üldiselt selles eas, mil nädalavahetusi ei oodata mitte peolemineku, vaid pikkade brunchide ja niisama kevadpäikese käes jorutamise nimel, pesupesemist ja muid kohustusi poole ööni edasi lükates (kuivatile aeti hääled sisse kell 00:21, sue me). Ma olen endale viimasel ajal ka päris mitu uut raamatut soetanud ning ootasin seekord kärsitult reede pärastlõunat, et minu nädalavahetus kord avapaugu saada võiks.

Doppio Pazzos hilist hommikusööki nautisklemas tabas mind aga justkui välk selgest taevast – lauale ilmus lisaks avokaadoleibadele ning kohvile ka halb idee kauaoodatud nädalavahetus hoopis tagaaia korrastamisele pühendada.
”Kindlasti mitte, jääb ära” oli mu esmane reaktsioon, sest kuigi mind võidakse tunda aiandusringkondades kui Hargla surnuaia staarhaljastajat, siis tegelikult puudub mul igasugune talent ning motivatsioon mullas vabatahtlikult hullata.
Üks asi on seda vanaema meeleheaks ja tema valvsa silma all teha, teine iseseisvalt 1000 kilomeetri kaugusel kodust, kus keegi mind lohaka aia eest nagunii kritiseerida ei saa.

Võiks siis arvata, et laiskus oli seega pealtnäha suurim takistus haljastusprojektiga alguse tegemisel, kuid tõele au andes oli sellest veel kaalukam minu (antud kontekstis veidi absurdne, kuid muidu täiesti) hüsteeriline hirm usside ees.
Ma saan tegelikult mõistusega aru, et ainsad võimalused meie tagaaeda pääsemiseks on kaks ust manuaalselt lukust lahti keerata või ennast katapuldiga üle neljakorruselise maja müürseina lennutada ja ma küll ei ole bioloogias eriti tugev ning ei oska roomajate intelligentsust väga täpselt hinnata, aga mulle on jäänud mulje, et nende jaoks jääb see siiski pigem saavutamatuks.
Samas on meie akna taga end sisse seadnud rotipere, kelle väikeseid käpajäljed lumes olid talvel nende kohalolu selgeks tunnistuseks.
Nende sisenemine meie tagahoovi on mulle iseenesest samasuguseks müsteeriumiks, aga kuna näriliste näol on tegu siiski potensiaalsete koduloomadega, siis pole ühes nendega eksisteerimine minu jaoks mingi katsumus. Kuni nad muidugi tuppa trügimisest huvitatud pole, that is.

Ma pean nüüd hommikusöögi juurde tagasi tulema ja siinkohal ütlema, et kui kunagi üldse on õige aeg minusuguse kohvisnoobiga läbirääkimisi pidama hakata, siis on see kindlapeale tassi americano taga.
Mitte kuskil maailmas pole ma maitsnud kvaliteetsemat kohvi kui selles Doppio Pazzo-nimelises kohvikus ning sealsamas seda jumalikku rüübet kummutades lasin ma endale kõigi asjaosaliste suureks üllatuseks üsnagi kiiresti augu pähe rääkida.
Edasi läks nagu minu puhul ikka – tegudeks. Ei mingit aja raiskamist. Veel enne kui ma üldse põhjalikult läbigi mõelda jõudsin, mis mind tegelikult ees ootas, olin ma samme lähimasse Bauhausi seadmas.

Kohalejõudes läks mul kirjut istikutevalikut põrnitsedes silme ees jalamaid kirjuks, sest alles siis jõudis mulle päriselt kohale, et mul puudub tegelikult ju vähimgi visioon sellest, mis sellest aiast saama peaks. Ma ei teadnud isegi täpselt, mis tööriistu amatööraednikul  vaja minna võiks.
Ja kes oleks osanud ette näha, et lisaks kõplale, labidale ja rehale on olemas veel umbes miljon teist aiatarvikut?
Ma polnud ka kindel, kuidas mõne Bauhausi töötaja poole abi palumiseks pöörduda, sest kuidas ennast mitte lolliks tehes seletada, et ma olen nüüd otsustanud oma hüljatud aianurga kuningalossi roosiajaks tuunida, aga ei saa hästi aru, mis vahe on tervel seinatäiel aiakääridel, mis visuaalselt identsed välja näevad.

Poes ringi uitamisele kulus seega vähemalt poolteist tundi, mille jooksul otsustasin ma peamiselt siiski kõhutunde järgi tegutseda ning teadsin, et päeva lõpuks ei jää mul nagunii üle muud, kui lihtsalt heale õnnele lootma jääda.

Ma pean ütlema, et hoolimata suurest sisemisest segadusest, jäin ma osteldes tegelikult ikkagi suhteliselt entusiastlikuks.
Kassajärjekorras ringi vaadates üritasin ma hinnata kaasostlejate oskustaset ning jõudsin järeldusele, et vähemalt iga kolmas tundus olevat samasugune amatöör nagu ma ise. Kodutee läbisin ma praktiliselt pooljooksuga, sest ei jõudnud näppude mullaseks tegemist ära oodata.

Aiast sisse marssides sai paraku kohemaid selgeks, et kõike sai ostetud liiga vähe: liiga vähe muruseemneid ja liiga vähe lilleistikuid. Mis puudutas aga tööriistu, siis tundus, et kuna tegu on mõne ruutmeetri ja mitte hektariga, siis oli kõige algelisema varustuse peale välja minemine võiduleviiv lähenemine.

Ma ei hakka aega raiskama ja töötegemist pikalt lahti seletama – nagu arvata võis, oli tegu põrgupiinaga, ainult et veel suuremal skaalal, kui ma esialgu ette kujutasin. Ühel hetkel olin ma terve pinnase põhjalikult üles sonkinud ning istusin õnnetult keset tühermaad, juureldes eksistentsaalsete küsimuste üle: kas ma peaksin juuksed suve saabudes heledamaks värvima? Kus on mu uus käekella rihm, mille ma kuu aega tagasi tellisin? Kas viimasel minutil vanaemale saadetud sünnipäevakaart jõuab õigeks ajaks kohale?
Mu nõutust nägi pealt üks mööda jalutav naaber, kellele ma naljategemise mõttes jutu jätkuks teatasin, et kogu see projekt leiab aset, et ma tuleval nädalal oma äsjaostetud hobuse sisse kolida saaksin. Loomulikult raputas see vestluspartnerit korralikult ja järgnevad tunnid veetis ehmunud naabrinna oma rõdul mu tegevust kramplikult jälgides.

Mõned tunnid hiljem, peale turgutavat lõunat Windburgerist, tuli mul aga eluvaim taaskord sisse ning seitse aiasveedetud tundi hiljem jõudsin ma youtube’st leitud õpetuste kohaselt toimetades kogu ettevõtmisega enam-vähem mäele. Suu, silmad ja kõrvad mulda täis, seisin ma õhtuhämaras veranda trepil ja vaatasin uhkelt oma värskeltistutatud muru(seemneid) ja uhket lillepeenart.
Hetkel on muruplats siiski pigem äratallatud karjamaa nägu, aga mul on usku ja lootust, et see ikkagi Bauhausi aianduseksperdi lubaduste kohaselt kahe nädala pärast ilmet võtma hakkab. Kui ei, siis kavatsen ma suurest raevust terve selle tagaaia üldse maha põletada.

Lõpptulemusest saan ma pilti teha alles siis, kui esimesed murulibled pead mulla seest välja pistavad (mis parem oleks, et juhtub kahe nädala pärast), sest praegu aknast välja vaadates jääb kahjuks mulje, et ma olen kõik pekki keeranud.

Siin aga on pildid entusiastlikust minust oma (vegan) toidupalasid ja uut uhket aiavarustust demonstreerimas. Eriti lustakas on see kollane kastekann, onju?

 

Laadaleedid nälga kannatama ei pea

hhh

Toidulaadad on üks minu uusimatest vaimustustest. Ma ei hakka peenutsema ja ütlen, et veel aasta tagasi ei saanud ma nende pühadusest üldse mitte aru ning tegin kõik endast oleneva, et igasugustest laadakülastustest pääseda.
Tundus justkui liiga palju rabelemist ja lärmi.
Loomulikult nautisin ma korralikku talukraami, mis ma teadsin, et maitseb miljon korda paremini kui Tescost või Kaiser’s-ist või Selverist koju vinnatud kaup, aga kuidas see tee toidulauale leidis, sellest oli mul suhteliselt ükskõik, peaasi, et ise järgi minema ei pidanud.

Muutuste tuuled hakkasid puhuma eelmisel augustil, mil ma parasjagu oma perekonda Lüübnitsa sibulalaadale minekust välja rääkimas olin. Sibula- JA kalalaat vist on see isegi, jah?
Kala, nagu näiteks ka rukola, on minu meelest mingisuguse eksituse kombel söögipähe tarbima hakatud, kuigi kumbki neist seda kindlasti mitte ei ole.
Suurt maad ainult sibula ostmise eesmärgil maha sõita tundus olevat pigem tulutu tegevus.
Minu välja pakutud alternatiivsed vabaajaveetmisvõimalused aga ei osutunud hitiks ning protestidest hoolimata oli mu ema kindlalt otsustanud, et minekuks läheb – minuga või minuta.

Hirmust, et üksinda koju jääda on veel nõmedam, nõustusin ma lõpuks siiski kaasa minema, lootuses, et ehk ikkagi saab natuke nalja ja nii. Kui mitte huumorit, siis jäätist ja limonaadi vähemalt. Võib-olla suveniire.
Vahemärkuse mõttes ütlen, et nagu ikka, sai peamiselt siiski nalja, sest enne teeleasumist olin ma liitrite kaupa vett sisse lahminud ning kohalejõudes selgus, et ma võin vabalt põie lõhkemise tagajärjel enne otsa leida, kui esimene sibula (või kala, aga loodetavasti siiski sibula) putka üldse silmapiirilegi ilmub.
Lüübnitsas nimelt osutus eesti keele oskus suhteliselt kasutuks, sest olulisemad läbirääkimised, tundus, et said siiski vene keeles peetud ning seega kulus mul terve igavik, et leida kohalik (mis ma arvan, et võis olla) kultuurimaja ning kus mul tualeti kasutamise teenuse eest maksmisel nahk korralikult üle kõrvade tõmmati.
Ma polnud tol hetkel positsioonis, et tingimusi seadma hakata ning ei osanud siis veel aimatagi, et ees on ootamas tualettruumi ukse hingedele paigutamine ning kapitaalne desinfitseerimismissioon. Selle WC-külastuse eest oleks tulnud hoopis mulle maksta.

Kõigist nendest väikestest ebameeldivustest hoolimata selgus aga, et laadal müüdi tegelikult rohkemat, kui ma lootagi julgenud oleks, ning teel koju oli auto värskeid leivapätse, juustukamakaid, eriti õliseid moosi- ja lihapalle, kasemahla, sibulamägesid ning (minu vastupanust hoolimata ka) kala otsast otsani täis topitud. Süda oli kõige degusteerimisest veidi paha, aga laulis suurest õnnest sellegipoolest.

Selle pikaleveninud sissejuhatuse mõte seisnes selles, et just Lüübnitsa külastusest saigi tegelikult alguse minu suur armastus kõiksuguste toidulaatade ja -festivalide vastu.
Kui ma nüüd mõtlen, siis võib-olla oleks tegelikult õigem öelda, et seal sai see vaimustus taasavastatud, sest 90ndatel olin ma kindlapeale tulihingeliseim Hauka laada külastaja.
Eriti edukaks võis väljasõitu pidada siis, kui suhkruvatile lisaks sai ka mõne kristalljuuksepikenduse ja nabapluusi välja pressitud. Seda muidugi suure nutu saatel, ähvardades vastasel juhul kodust põgeneda. (#youngbutdetermined)

Kui ma nüüd seda taasavastatud laadahuvi kuidagi lahti seletama peaksin, siis ma ütleksin, et asi polegi ehk niivõrd toidus, kui selles põnevuses, mis minemist ennast ümbritseb.
Kõik see melu ja sagimine ja põnevad inimesed teevad toidulaadad minu jaoks eriti ahvatlevateks sihtkohtadeks.
Eriti Berliinis. Eriti inimesed. Siin kulgeb kõik kuidagi nii tsiviliseeritult ja sõbralikult. Kohale laekutakse hea tuju ja vahvate sõbrameestega, eesmärgiks veeta üks mõnus päev head-paremat pugides. Ei mingit trügimist, nügimist, rüselemist ega pahurdamist. Ning kui sammud vegan food festival’ile seada, siis ka ei mingit kala.

Seekord planeerisin ma terve märtsikuu nõnda, et mul mingil juhul The Green Market Berlin: Spring Edition 2017 külastamata ei jääks. Nimetatud toidulaat leiab aset ainult neli korda aastas ja on seetõttu minu kalendris eriti oodatud tähtpäev.
Mul oli selle konkreetse ürituse osas algusest peale kuidagi eriti hea tunne ja silma osalejatenimekirjale peale visates märkasin ma kohemaid, et esindatud oli kohalik paremik nagu Brammibal’s Donuts, Reger Burger, Evie’s Beans jpt. Kõik korraga ja ühes kohas – ULME!
Kuigi ma vaevalt, et piltidega midagi väga kõnekalt edasi antud saan, teen ma kindluse mõttes teatavaks, et see toidupidu oli rohkem kui ma eales ettegi kujutada osanud oleksin.

Ma pole kõikse andekam blogija mitmel erineval põhjusel, aga peamiselt vist seepärast, et mul ei tule suure eufooria käigus kunagi meelde, et kõigest põnevast võiks ja peaks teile pilti tegema.
Ma olen rohkem ikka see ullike, kes päikese käes murule selili visates, nägu burgerikastmega kõrvuni koos, ennast alles siis poolärkvele ehmatab, kui kord koidab, et 10-käigulisest lõunast pooltel juhtudel ei jooksnud peast läbi mõte, et võiks selle kuidagimoodi blogisse jäädvustatud saada. Huh, ma elan ja õpin. Aga peamiselt ikka elan… ja söön.

 

Kevadväsija nädalakokkuvõte

Aaah, ma juba rääkisin teile oma kevadväsimusest, aga mida te ei tea, on see, et vahepeal võttis see täiesti uued tuurid.

Jumal tänatud, muidugi, et Eestis, sest siin transporditi mulle hommikupuder ja -kohv praktiliselt voodisse ning mind ennast parematel päevadel ka V Spasse, mis tähendas peamiselt seda, et voodislamamise asemel sai siis hoopis saunalaval külili visata.

Okei, nali! Ma kargasin tegelikult hommikuti ikkagi vapralt ühes tööinimestega püsti ja toimetasin enda arvates üsnagi praktiliselt. Seda siis peamiselt remondirindel.
Mis on tegelikult muidugi omaette veidi tundlik teema, sest see pole mitte esimene kord, kui ma asja suurelt ette võtnud olen ning rohkem kui kord on juhtunud ka see, et minu kätetöö tulemusena on mõni ruum lausa elamiskõlbmatuks deklareeritud.

Kunagi ma ehk räägin teile loo, kuidas me Katriga vanaema majas kapitaalremonti tegema hakkasime, milliseks möödapanekuks see ettevõtmine osutus ning kuidas meil isegi aastaid hiljem seda unustada ei lasta.
See ei saa teile kindlasti mitte üllatusena tulla, aga selle läbikukkumiste saaga käigus tuli meil lisaks ehituspoodidele ka Võru haiglat külastada, sest sellised me kaks Uibut kord juba oleme. Soss-sepad. Ma ütlesin ”kaks”, sest ülejäänud kuuel on asjad kontrolli all.

Olles teile nüüd selle võrdluse toonud, võin ma kinnitada, et seekord läks veidi paremini ning ma tunnen, et ma olen remondineeduse ehk lausa maha pesnud. V Spa soolabasseinis siis võib-olla. Kui sa seda loed, Katri, siis tea, et ma olen nüüd sõiduvees ja kavatsen suvel terve Mõniste ümber projekteerida.

Mis puudutab muid ettevõtmisi Tartus, siis võite kindel olla, et nalja on vahepeal saanud rohkem kui rubla eest.

Ühel suvalisel esmaspäeva ennelõunal olin ma näiteks Ujula Konsumis Kadarbiku porgandimahla patrullimas, kui sain pragada, sest ühele hüsteerilisele poekülastajale jäi ette ostukäru, mis polnud tegelikult isegi minu (sest jumal teab, kuidas mulle meeldib süles igal võimalikul hetkel laialipudenevaid toidupüramiide kassani tarida). Sellest hoolimata kaotas ta enesevalitsuse ja pröökas ilma igasuguse halastuseta. Ma olin sellest äkkrünnakust üsna šokeeritud, sest mis peab kellegi elus nii halvasti läinud olema, et abituid kaasostlejaid nii terroriseerima ajendab, aga ma taastusin suhteliselt ruttu, sest kassasse jõudes nägin ma pealt ka ühte viksilt riietatud härrasmeest teda teenindavat müüjat Säästukaardiga viskamas ning järeldasin sellest, et ilmselt on nad mõlemad mõne Anonüümsete Ebameeldivate Inimeste kohtumise lõppedes sammud toidupoodi seadnud.
Nõmedalt käitumine on nii 1939.

Mis puudutab meeldivamaid sündmusi, siis vahepeal jõudsin ma peaagu kõik oma lõunad Pahupidis süüa, lõpuks ka kohvik Mandlit külastada, Gustavist Gastrost Othellot osta (saan nüüd sellest haibist aru) ning iga päev liitrite kaupa NOPRI kasemahla juua – seda ka siis, kui teise pokaalides loksus vein. NOPRI kasemahlast nii palju, et kõik, mis tuleb Võrumaalt, on iseenesestmõistetavalt püha, aga need märjukesed kuidagi eriti. ”Märjuke” on üks arhailine sõna, aga nii armas minu meelest.

Ma olen nüüd vahepeal Berliini tagasi jõudnud ja mõtlen juba hirmuga, et homme ei lähe ei Pahupidis aurutatud köögiviljade nosimiseks, NOPRI kasemahla rüüpamiseks, ega kurjade kaasmaalaste eest pakku pugemiseks, sest tegelikult võiks ju nii lausa elupäevade lõpuni elada. Mis mind aga üsnagi rõõmsaks teeb, on see, et Berliinis oli täna lausa 14 kraadi, mis on iseenesest ju puhas ulme, võttes arvesse, et Riias sadas hommikul lund, aga kui ma nüüd mõtlen, siis samas on see ka üsna mõttetu teema, millel jutukest veeretada, nii et siinkohal ma tõmban otsad kokku ja võtan puhkepositsiooni sisse, sest homme on The Green Market Berlin ja ma olen seda vähemalt kuu aega oodanud.
Võib öelda, et ma olen pigem elevil ja ei kavatse sinna mingil juhul uimerdama minna.

Kuulete minust seekord kindlasti enne kui nädala pärast, seda ma luban!

Jõudsin koju, leidsin eest närtsinud lilled ja loputasin naljapärast pool pakki Mesikäpa vahvleid kookosveega alla, sest love living on the edge. 

17548668_1635277099817526_1687528969_o