Jonni-Juulast päevitajat ei saa

IMG_1222

Appi, Berliini on jõudnud suvi!

Ma ootasin seda pikkisilmi, aga pean nüüd ausalt tunnistama, et päevitamine ei meeldi mulle mitte grammigi rohkem kui eelmisel aastal või aasta enne seda või aasta enne seda…

Suvele mõeldes manan ma endale silme ette mingisuguse idülli eksootilisest tuuleiilist ja päevitunud jalgadest, aga  reaalsus on minu jaoks 26ndat suve järjest täpselt samasugune – päikesepõletusest kipitav nägu, peopesade külge kleepunud käekott ja tenniste sees higistavad jalad.

Teiste eeskujul olen ma nüüd mitu päeva pargis päevitamas käia üritanud, aga erinevalt kõigist kaaslastest puudub mul igasugune püsivus ja viitsimine enese praadimisega pikemalt tegeleda ning hoolimata kaasa toodud meelelahutuslikust varustusest (nagu sulgpallireketid ja raamatuvirn), olen ma alati esimene, kes alla annab.

Ühel sellisel päeval võtsin ma jalge alla tee kohalikku kaubandusvõrgustikku, sest mõtlesin, et inimesel võiks ikka mõned ägedad suveriided kapis rippuda.
Kui pole päevitunud, siis las ma vähemalt olen stiilne, eks?
Millestkigi siin elus kinni hoida (#consumerism #guilt).
Ma ei hakka sellel teemal pikemalt peatuma, ütlen lihtsalt, et ma ei ole siiani ennast kokku võtta suutnud ning internetipangas oma uue majandusliku olukorraga tutvumas käia julgenud.
Ma tean 100% kindlusega, et seal ei oota mind ees head uudised ning mul pole seda negatiivsust praegu oma ellu vaja, yolo.
Tegelen sellesse süvenemisega esmaspäeval või teisipäeval või… mitte kunagi.

Mis puudutab aga kokkutvõtet toiduseiklustest, siis vahepeal proovisin ma ära paljuhaibitud DJIMALAYA hummuserestorani, mis osutus meeletuks pettumuseks.

Ma tegin teile pilti ja minu meelest on juba sellele falafeli-hummuse wrapile silmaga peale vaadates selge, et Michelini tähtede jagamiseks ei lähe.
Ma sõin selle suure häda ja näljaga ära, aga see tegi mu südame kurvaks.
KURVAKS.

IMG_1190

Olles suure tee maha tulnud, otsustasin ma ennast peale seda tagasilööki uuesti kokku lappida ning veetsin ülejäänud pärastlõuna Prenzlauer Bergi avastades.

Viimane on kindlasti üks mu suurimaid lemmikuid Berliinis ja kui kord kodu ostmiseks minema peaks, siis Charlottenburgi olen ma nõus ainult Prenzlauer Bergi vastu vahetama.
See on justkui crossover Kreuzbergi ja Charlottenburgi vahel: peresõbralik, aga tänavast tänavasse pisikeste kohvikute ja restoranidega asustatud; roheline ja vaikne, aga mitte uimane; kohalike disainerite butiikidest kubisev, aga prii igasugustest monstrum-kaubamajadest.
Prenzlauer Berg on nagu väikene oaas, ma ei tea, kuidas mu vaimustus selle vastu varem hoogu sisse ei saanud.

Siin näiteks on ka üks Prenzlauer Bergi kurikuulsatest squat house‘dest:

IMG_1176

Kui kõik muu elus vett vedama minema peaks, leiate mind tõsimeeli ennast mõnes sellises majapidamises sisse seadmas.
Pealegi lugesin ma kuskilt, et nendes hoonetes on lisaks elamispindadele ka underground kohvikud ja muljetavaldav valik street food‘i.
Mille peale me veame, et see toit seal on fenomenaalsem kui kõik see, mis me kogu selle blogi lugejaskonna peale kokku proovinud oleme?

Ma olen pikema Prenzlauer Bergi ekskursiooni juba selleks nädalavahetuseks planeerinud ja loodan, et saan teile siis sealsest melust veel parema ettekujutuse luua.
Lisaks avastasin ma täna maailma kõige ulmelisema (vegan) lehttaigna-maasika saiakese, millest ma teile homme pilti teha kavatsen ning uue armsa kohviku, mida hommikul oma silmaga üle kaema lähen.

Hoian teid kõige põnevaga kursis, sest kuis muidu, eks!?

Musid ja näeme varsti!