Rottide kuningriigi õuenarri kroonika

juuhuu

First things first, siin on eelmises postituses mainitud Erdbeerplunder:

IMG_0023

Ma olen seda vahepeal absoluutselt iga jumala päev söönud ning enne hammaste sisse löömist ka osadeks lammutanud – ma arvan, ma olen võimeline seda nüüd ise nullist tegema.
Saab näha.
See on hetkel mu uus absoluutne lemmik ja ma arvan, et mul ei saa sellest sellel eluajal kindlasti isu täis.
In fact, ma kavatsen ühele Erdbeerplunder-ile kohe peale selle postituse lõpetamist järele minna.

Ning kui ma juba toiduteemal otsa lahti tegin, siis mu teine suurim hetke-obsession on Haferkater pudrukohvik.
Neil on nüüd menüüs lausa kolm vegan pudruvarianti, mida kõike ma otseloomulikult juba proovimas käinud olen ning siin on mu suurim lemmik – kaerahelbepuder õunamoosi, kaneeli ja pähklitega.


Ma pean siinkohal aga ütlema, et nende kohv pole minu arvates suurem asi ning ei kannata kindlasti mitte mu igahommikuse topsi Doppio Pazzoga võrrelda, aga suurima hädaga kärab küll.
Mõelge, kui oleks superkvaliteetne kohv ka –  natuke liiga hea, et olla tõsi, eks?

Kui ma viimaseid päevi kokku võtma peaksin, siis ma ütleksin, et nalja on saanud vähem kui tavaliselt.
Näiteks veetsin ma ühe päeva tervenisti kodus pakisaadetist oodates.
Mis puudutab igasuguseid seiklusi Internetist tellimisega, siis olen ma oma ebaedu tõttu lausa kurukuulus ning seega ei kavatsenud ma seekord midagi juhuse hooleks jätta. Otsustasin, et istun ja ootan seda pakki, kaua oodata tuleb.
Prognoositud ajavahemik oli siis 5 tundi.
Ei mingeid GPS-i abil pakiauto jälgimisi, ega muid futuristlikke lähenemisi nagu UK-s.
Et igavusest mitte lolliks minna, otsustasin ma aega Netflixi vaadates parajaks teha.
Ma pole muidu eriti religioosne Netflix binge watcher (parandus: ma olen ennast nendest ahelatest vabaks murdnud), aga mõned päevad varem olin ma arvustust The Keepers kohta lugenud ning siis nagunii kodus aega surnuks lüües tundus, et, a’ millal veel kui mitte täna!?
Siinkohal ei taha ma öelda rohkem, kui et The Keepers annab sõnale ”korruptsioon” täiesti uue tähenduse ning tuleks kõigil ära vaadata.

Terve päev kodus konutades oli mul rohkem kui küll aega ka aias toimuvat jälgida ning nüüdseks olen ma seal sisse seadnud loomaliikide mitmekesisuse ära kaardistatud saanud.
Here’s the verdict: selgus, et mu äsjaistutatud muru ei kaeva üles mitte linnuparved, keda ma siiani järjepidevalt ära peletamas käinud olin (#hernehirmutis), vaid viieliikmeline rotipere, kellest kaks mutanti annavad vabalt koeramõõdu välja.
Nad on suhteliselt jultutunud ning ei lase ennast minu kohalolekust eriti häirida. Juhul kui ma neid konkreetselt taga ajama ei lähe, that is.
Ma kardan, et see on ainult aja küsimus, mil nad mu elamisse sisse murravad ning mul ei jää ilmselt üle muud, kui nende uute reeglite järgi elama õppida.

Siin nad on (pange kindlasti tähele ka seda hauda, mille kaevamisega nad algust teinud on):

IMG_0038

Rotid loendatud ja pakk käes, sain ma lõpuks jälle normaalse inimese moodi elu elama hakata.
Ma mainisin juba eelmises postituses, et Prenzlauer Berg on mu uus fave spot Berliinis ning seal ma siis kõik oma vabad hetked veetnud olen.
Pühapäeviti leiab seal aset Fleamarket at Mauerpark, mis on iseenesest üsnagi chill üritus.
Ma ei tee ennast hipsterimaks, kui ma tegelikult olen, ja ütlen ausalt, et ma ei viitsiks seal  kindlasti mitte igal nädalavahetusel lebotamas käia, aga vahel on päris naljakas kohalikke karaokes kätt proovimas näha.
Seda muidugi ainult juhul kui käeulatuses on korralik kogus proseccot.
Kui sellega naeruturtsakuid alla loputada ei saaks, ei tuleks see meelelahutus mitmel põhjusel kõne allagi.

Siin on muuseas ka pilt minust peale ultimaatumit ”kui ma (vegan) jäätist ei saa, siis ma ei tule”:


Mis veel?

Mis puudutab mu spordikarjääri, siis pole ma absoluutselt jooksmisega tegelda viitsinud. Loodan, et niisama ringi kepsutamine põletab ka mõne kalori, sest muidu jääb sellel aastal Pärnu randa üldse minemata.
Sportliku liikumise asemel olen ma ägedaid kneipe’ (= pubi/baar) uudistamas käinud.
Spordiala seegi?
Ma kirjutan oma leidudest kunagi kindlasti pikemalt, aga nüüd mõned päevad tagasi käisin ma Botanical affairs’is märjukest rüüpamas.
Ja ma võin kinnitada, et see on tõesti absoluutselt maailma kõige armsam gin&tonic bar.
Ma veetsin seal tunde erinevaid gin‘e degusteerides ning olin lõppvaliku tegemise ajaks täiesti ebaadekvaatne (see naeratus pildil võtab olukorra ilusti kokku).
Meil on nüüd kodus pudel gin‘i, mis ma kardan, et polnud parim valik, aga see kogemus iseenesest oli nii äge, et ma teeksin seda kõike uuesti ja täpselt samamoodi.

Botanical affairs‘i kavatsen ma kindlasti ka Marleeni ja Kadi vaatama viia, sest nende külaskäiguni on nüüd täpselt 9 päeva jäänud.
9 päeva koristamist, kui olla täpne.
Ma kavatsen homme kohvitassi taha maha istuda ja korraliku programmi välja mõelda: parimad burgerid, sõõrikud, kokteilid, bibimbap‘id, koogid, kohv ja muu Berliini paremik.
Sellest tuleb üks meeldejääv seiklus, selles pole kahtlustki.

Jagan nalja, parimad palasid ja põnevust muidugi ka teiega, selle peale võite mürki võtta.

(Ma ütlen juba praegu ära, et nüüd alles võib blogipostituste kirjutamiseks minna, sest mitte miski ei vaimusta mind vähem kui põhjalik köögikoristus.)

*seab sammud saiakese ja puhastusvahendite järele*

Musid!

Advertisements

One way or another…

banner 7

Vaadake, vegan ja puha, aga vastupidiselt laialtlevinud stereotüüpidele, pole ma üldse rattaga liiklemisest huvitatud.

Ma lihtsalt pole rattainimene. Absoluutselt.
Ma oleksin miljonär, kui ma saaksin sendi iga korra eest, mil keegi peretuttavatest või sugulastest siinkohal ütleb, et ”oh, aga isa ju nii suur spordimees…”
Jah-jah-jah-jah-jah.

Issil pole pikki juukseid, issi ei kasuta ripsmetušši, issil pole kogu aeg külm ja issi teab, mida liiklusmärgid tähendavad.

Mina ei jääks rattaga liigeldes lihtsalt ellu.

Nii ma igasuguseid mõtteid ratta ostmisest (ja kasutamisest) endast eemale peletasingi.
Kuni selle nädalavahetuseni, mil ma elu täiesti uue pilguga nägema hakkasin.

Ma olin parasjagu teel hommikuse matcha järele, kui teekond mind mingisugusest uuest põnevast rattapoest mööda viis.
Ma ei tea, miks ma ütlesin ”põnev”, sest rattad iseeensest on minu jaoks kõige vähempõnevad liiklusvahendid üldse, aga see konkreetne pood tundus veidi huvitavam kui Sportlandi või Hawaii Expressi rattaväljapanek ja niisama huvipärast otsustasin ma äsjaavastatud hipsterpoes kiire ekskursiooni ette võtta.

Ja ma pean ütlema, et ma olin esimestest sekunditest alates justkui nõiutud.
Kindlasti oli siin suur roll mängida ka superosaval müügimehel, kes mind justkui superstaari vastu võttis, kohemaid (bio!) limonaadi näppu surus ning pikema venitamiseta ringkäigule viis.
Ta seletas mulle veenvalt, miks just nende konkreetsete rataste näol on tegu portaaliga tulevikudimensiooni ning kõike tehnilist kõrvale jättes, hakkasid mul kõrvus helisema loosungid nagu ”this Berlin-made bicycle is what makes you a true Berliner” ja ‘‘the frame is shaped perfectly for the bicycle to be taken out with flowy summer dresses”.

Nagu oleks mu mõtteid lugenud! Loomulikult tahan ma olla äge effortlessly cool Berliinlanna, kihutada kohtadesse oma uue ägeda pastlse linnarattaga, kleidisaba uhkelt lehvimas.

Ma pole elus kunagi varem nii veendunud olnud, kui siis seal poes ringi vaadates, et rattaga punktist A punkti B liiklemine on minu saatus. Ma olen päeva lõpuks ikka oma isa laps! Written in the stars! 

Edasi võite ainult ette kujutada, mis juhtus: suure jooksuga, matcha topsist välja loksumas, tormasin ma kodupoole, et oma uut investeerimisideed teistega jagada.

Kojujõudes tehti mulle kõigepealt kohe selgeks sõna ”investeering” definitsioon ning paluti mul seda mitte antud kontekstis mitte kasutada. Midaiganes.

Küsimustele nagu ”mitu käiku sellel rattal on?” ja ”palju see kaalub?” ma vastata ei osanud, küll aga teadsin ma hinda, mis terve ruumi 30 sekundiks vaikima pani ning siis uue ja ebameeldivama viktoriini otsa lahti tegi.
”Kas sa oled ebanormaalne?” oli näiteks üks korduvalt esitamisele tulnud küsimus.

Ma võin siin sellele samamoodi vastata nagu laupäeva hommikul: JAH, aga edaspidi hea meelega oma unistuste ratta sadulas, mitte toas elu maha magades.

Te teate mind, ma olen pidurdamatu.
(Loodetavasti  mitte ratta seljas.)
Ja võite kindel olla, et selle uue imemasina kojutoomine on ainult aja küsimus.

*seab sammud kööki ning hakkab läbirääkimisteks ettevalmistusi tegema*

Kõike muud kui roheliste näppudega ussisõnu teadev tüdruk

banner

Ma olen ennast overnight näomask peas hoolikalt teki sisse mässinud ja kirjutan seda sissekannet poolpimedas, aga mõtlesin, et tahaksin teile enne unemaale rändamist oma tänastest ettevõtmistest siiski veidike pajatada. Kui ma ütlen ”veidike”, siis võite kindel olla, et ees on ootamas korralik 800-sõnaline blogipostitus.

Ma olen nüüd üldiselt selles eas, mil nädalavahetusi ei oodata mitte peolemineku, vaid pikkade brunchide ja niisama kevadpäikese käes jorutamise nimel, pesupesemist ja muid kohustusi poole ööni edasi lükates (kuivatile aeti hääled sisse kell 00:21, sue me). Ma olen endale viimasel ajal ka päris mitu uut raamatut soetanud ning ootasin seekord kärsitult reede pärastlõunat, et minu nädalavahetus kord avapaugu saada võiks.

Doppio Pazzos hilist hommikusööki nautisklemas tabas mind aga justkui välk selgest taevast – lauale ilmus lisaks avokaadoleibadele ning kohvile ka halb idee kauaoodatud nädalavahetus hoopis tagaaia korrastamisele pühendada.
”Kindlasti mitte, jääb ära” oli mu esmane reaktsioon, sest kuigi mind võidakse tunda aiandusringkondades kui Hargla surnuaia staarhaljastajat, siis tegelikult puudub mul igasugune talent ning motivatsioon mullas vabatahtlikult hullata.
Üks asi on seda vanaema meeleheaks ja tema valvsa silma all teha, teine iseseisvalt 1000 kilomeetri kaugusel kodust, kus keegi mind lohaka aia eest nagunii kritiseerida ei saa.

Võiks siis arvata, et laiskus oli seega pealtnäha suurim takistus haljastusprojektiga alguse tegemisel, kuid tõele au andes oli sellest veel kaalukam minu (antud kontekstis veidi absurdne, kuid muidu täiesti) hüsteeriline hirm usside ees.
Ma saan tegelikult mõistusega aru, et ainsad võimalused meie tagaaeda pääsemiseks on kaks ust manuaalselt lukust lahti keerata või ennast katapuldiga üle neljakorruselise maja müürseina lennutada ja ma küll ei ole bioloogias eriti tugev ning ei oska roomajate intelligentsust väga täpselt hinnata, aga mulle on jäänud mulje, et nende jaoks jääb see siiski pigem saavutamatuks.
Samas on meie akna taga end sisse seadnud rotipere, kelle väikeseid käpajäljed lumes olid talvel nende kohalolu selgeks tunnistuseks.
Nende sisenemine meie tagahoovi on mulle iseenesest samasuguseks müsteeriumiks, aga kuna näriliste näol on tegu siiski potensiaalsete koduloomadega, siis pole ühes nendega eksisteerimine minu jaoks mingi katsumus. Kuni nad muidugi tuppa trügimisest huvitatud pole, that is.

Ma pean nüüd hommikusöögi juurde tagasi tulema ja siinkohal ütlema, et kui kunagi üldse on õige aeg minusuguse kohvisnoobiga läbirääkimisi pidama hakata, siis on see kindlapeale tassi americano taga.
Mitte kuskil maailmas pole ma maitsnud kvaliteetsemat kohvi kui selles Doppio Pazzo-nimelises kohvikus ning sealsamas seda jumalikku rüübet kummutades lasin ma endale kõigi asjaosaliste suureks üllatuseks üsnagi kiiresti augu pähe rääkida.
Edasi läks nagu minu puhul ikka – tegudeks. Ei mingit aja raiskamist. Veel enne kui ma üldse põhjalikult läbigi mõelda jõudsin, mis mind tegelikult ees ootas, olin ma samme lähimasse Bauhausi seadmas.

Kohalejõudes läks mul kirjut istikutevalikut põrnitsedes silme ees jalamaid kirjuks, sest alles siis jõudis mulle päriselt kohale, et mul puudub tegelikult ju vähimgi visioon sellest, mis sellest aiast saama peaks. Ma ei teadnud isegi täpselt, mis tööriistu amatööraednikul  vaja minna võiks.
Ja kes oleks osanud ette näha, et lisaks kõplale, labidale ja rehale on olemas veel umbes miljon teist aiatarvikut?
Ma polnud ka kindel, kuidas mõne Bauhausi töötaja poole abi palumiseks pöörduda, sest kuidas ennast mitte lolliks tehes seletada, et ma olen nüüd otsustanud oma hüljatud aianurga kuningalossi roosiajaks tuunida, aga ei saa hästi aru, mis vahe on tervel seinatäiel aiakääridel, mis visuaalselt identsed välja näevad.

Poes ringi uitamisele kulus seega vähemalt poolteist tundi, mille jooksul otsustasin ma peamiselt siiski kõhutunde järgi tegutseda ning teadsin, et päeva lõpuks ei jää mul nagunii üle muud, kui lihtsalt heale õnnele lootma jääda.

Ma pean ütlema, et hoolimata suurest sisemisest segadusest, jäin ma osteldes tegelikult ikkagi suhteliselt entusiastlikuks.
Kassajärjekorras ringi vaadates üritasin ma hinnata kaasostlejate oskustaset ning jõudsin järeldusele, et vähemalt iga kolmas tundus olevat samasugune amatöör nagu ma ise. Kodutee läbisin ma praktiliselt pooljooksuga, sest ei jõudnud näppude mullaseks tegemist ära oodata.

Aiast sisse marssides sai paraku kohemaid selgeks, et kõike sai ostetud liiga vähe: liiga vähe muruseemneid ja liiga vähe lilleistikuid. Mis puudutas aga tööriistu, siis tundus, et kuna tegu on mõne ruutmeetri ja mitte hektariga, siis oli kõige algelisema varustuse peale välja minemine võiduleviiv lähenemine.

Ma ei hakka aega raiskama ja töötegemist pikalt lahti seletama – nagu arvata võis, oli tegu põrgupiinaga, ainult et veel suuremal skaalal, kui ma esialgu ette kujutasin. Ühel hetkel olin ma terve pinnase põhjalikult üles sonkinud ning istusin õnnetult keset tühermaad, juureldes eksistentsaalsete küsimuste üle: kas ma peaksin juuksed suve saabudes heledamaks värvima? Kus on mu uus käekella rihm, mille ma kuu aega tagasi tellisin? Kas viimasel minutil vanaemale saadetud sünnipäevakaart jõuab õigeks ajaks kohale?
Mu nõutust nägi pealt üks mööda jalutav naaber, kellele ma naljategemise mõttes jutu jätkuks teatasin, et kogu see projekt leiab aset, et ma tuleval nädalal oma äsjaostetud hobuse sisse kolida saaksin. Loomulikult raputas see vestluspartnerit korralikult ja järgnevad tunnid veetis ehmunud naabrinna oma rõdul mu tegevust kramplikult jälgides.

Mõned tunnid hiljem, peale turgutavat lõunat Windburgerist, tuli mul aga eluvaim taaskord sisse ning seitse aiasveedetud tundi hiljem jõudsin ma youtube’st leitud õpetuste kohaselt toimetades kogu ettevõtmisega enam-vähem mäele. Suu, silmad ja kõrvad mulda täis, seisin ma õhtuhämaras veranda trepil ja vaatasin uhkelt oma värskeltistutatud muru(seemneid) ja uhket lillepeenart.
Hetkel on muruplats siiski pigem äratallatud karjamaa nägu, aga mul on usku ja lootust, et see ikkagi Bauhausi aianduseksperdi lubaduste kohaselt kahe nädala pärast ilmet võtma hakkab. Kui ei, siis kavatsen ma suurest raevust terve selle tagaaia üldse maha põletada.

Lõpptulemusest saan ma pilti teha alles siis, kui esimesed murulibled pead mulla seest välja pistavad (mis parem oleks, et juhtub kahe nädala pärast), sest praegu aknast välja vaadates jääb kahjuks mulje, et ma olen kõik pekki keeranud.

Siin aga on pildid entusiastlikust minust oma (vegan) toidupalasid ja uut uhket aiavarustust demonstreerimas. Eriti lustakas on see kollane kastekann, onju?

 

Kõik probleemid on lennukis 10x dramaatilisemad, vegan sööb Riias ja Eesti Nokia otsimine on lõppenud

Ma olen nii kohusetundlik blogija, kas teate.
Hetkel on aset leidmas üsnagi meeleheitlik võitlus unega, aga tundus kuidagi vastutustundetu teid nii kauaks uut postitust ootama jätta.

Teekond Ryanairiga koju osutus täpselt selliseks nagu prognoosida võis ning ma kahetsesin äratuskella koidikul helisemisest saadik, et ma ihnurina Air Berlin lennupiletitesse investeerida ei raatsinud.
Seekord läks vist tegelikult isegi veidi hullemini kui tavaliselt, nüüd kui mul on olnud aega seda kõike veidi rohkem analüüsida ja järeldustele jõuda.
Ma kohe tunnen, et mul jutt praegu väga ei jookse ja kõike seda loetavaks tekstiks vorpida tundub suhteliselt võimatu, aga ma proovin sellest hoolimata kõige absurdsemad seigad teile loetavaks sissekandeks klopsida.

Probleemide jada avapauguks kujunes reisijaskonna keskmisest raskemaks osutunud kehakaal.
Läks lausa nõnda kehvasti, et kogukamate reisijate jahmatuseks lõppesid otsa turvavööpikendused. Esimene kord, muide, kui ma üldse oma silmaga selliseid moodsaid vidinaid näha sain. Selle tulemusel tekkis mitu sõnelust miniatuurse, aga üsnagi südika stjuuardiga, kes suurematsorti prouade kisast hoolimata end rahulikuks jääma sundides alternatiivseid lahendusi otsima asus. Ilmselt muidugi ka teades, et üks vihasem käeliigutus vastaste poolt oleks ta mööda vahekäiku lennuki teise otsa (või üldse teispoolsusesse) teadvusetult lamama saatnud.
Asi läks vahepeal lausa nii kaugele, et hiiglasemõõtu naised väikest abitut stjuuardit ka fatshamingus süüdistama asusid. See oli iseenesest loomulikult absoluutne väljamõeldis, aga nende kehakaal ja agressiivsus hoidsid kõiki pardalviibijaid stseeni sekkumast ning nii ei jäänud reisijatel üle muud kui istmetega ühte sulanduda ja suurte leedide silma alla sattumist vältida.

Võiks arvata, et taoline vaatemäng ka lennu kõrghetkeks osutus, aga selle pröökamise taustal sai ilmsiks palju suurem probleem, mille näol oli tegu ei millegi muu kui lennuki sisemuses avastatud tehnilise probleemiga. Pardale astunud mehaanikutetiim koosnes inimestest, kes nägid välja ja talitasid nagu Üksinda Kodus saaga Marv ja Harry. Võtke see duo ja korrutage kolmega: lennuki sees ja ümber jooksid ringi kolm Marvi ja kolm Harryt, kelle kätte meie saatus tol hetkel usaldatud oli.
Mul avanes teises reas istudes ideaalne ülevaade käimasolevast segadusest, aga ma olin selleks hetkeks oma saatusega leppida jõudnud, milliseks iganes see ka parasjagu kujunema hakanud oli.
Ma teadsin, et kui mul ka õnnestub Riias ühes tükis lennukist välja astuda (ütleme, et mootor peab vastu ja gravitatsioon pigistab silma kinni), siis on see ainult aja küsimus, mil minu kõrval istunud tuberkuloosiohvrist välja pursanud pisikud mult elujõu röövivad.

Väiksemad ja ebaolulisemad lennukis aset leidnud juhtumised kujutasid endast muuseas teismeliste üheskoos WC-sse hiilimise läbikukkumist, mille käigus stjuuarditeduo neid kõvahäälselt kogu lennukiseltskonna ees noomima asus (hehehe, no mile high club for you tw0) ning enesevalitsuse kaotanud Läti prouat, kellel käis üle jõu närida läbi pähkel, mille sees peitis end vastus küsimusele: miks varuväljapääsu kõrval istudes käsipagasit eesoleva tooli alla panna ei lubata?
Seesama daam hüppas ka peale turvavöö kohustuslikku kinnitamist tähistava tulekese põlema minemist, täpselt sel maandumishetkel, mil lennukirattad maad puudatama hakkasid, püsti ning asus midagi vahekäigus kohmitsema (ma tõesti mõtlen, et tegu sai olla ainult väikestviisi protestiga). See omakorda lõppes loomulikult sellega, et ta sai kõvahääldi vahendusel eriti tõsise korralekutsumise osaliseks. Eesti keeles võib julgelt öelda, et sõimata sai, noh.

Võite ainult ette kujutada, kui emotsionaalselt (ja muidu) väsinud ma saabumishetkeks olin.
Sihtpunkti jõudmisest ja Riias käimisest aga niipalju, et seekord õnnestus mul lõpuks ka MiiT ära külastada ja ma jäin sellega tegelikult üsnagi rahule. Ma olin sellest söögikohast palju kuulnud ja lugenud ning kibelesin juba pikemat aega asja oma silmaga üle kaema. Ajastusega klappis ideaalselt, sest nädalavahetuseti on seal päris vahvad pannkoogihommikud ning rikkalik tordivalik, ja kui välja arvata mõned korralduslikud apsud, siis on tegu ikkagi armsa ürituse ja veel armsama kohaga, mis pakub vägagi asjalikku valikut veganitele ja taimetoitlastele.
Mis aga kõige olulisem: sealjuures ka kõige hea-parema allaloputamiseks kvaliteetset kohvi. Ja seda me teame, et on raske leida, onju?
*joob seda postitust kirjutades Statoilist ostetud musta kohvi (või eksitusena topsi voolanud mootoriõli, jumal teab)*

Kes minu aga book club‘i tegemistele silma peale pani, siis võin nii palju öelda, et Ransom Riggsi esimese raamatu olen ma nüüd läbi lugeda jõudnud ning lähen homme kindlasti seeria teist osa jahtima. See on üsnagi kaasahaarav ja tegelikult täitsa witty. Kohati päris hirmus, aga samas mitte nii jõle, et pimedas magama jääda ei julge.
Ma pean tunnistama, et vahel see küll venib veidi ja mul on tunne, et kogu selle loo potentsiaal pole päris lõpuni ära kasutatud, aga sellegipoolest olen ma võtnud oma missiooniks kõik kolm olemasolevat raamatut läbi lugeda, sest ma olen järjekindel like that.

PS! (need PS-id mu postituste lõpus on alati nii randomid, aga palun ärge laske ennast nende positsioonist eksitada – tegu on vägagi tähtsa infoga). Kõik võivad Eesti Nokia otsimise lõpetada, ma olen selle nimelt ise leidnud. ORAVAKESE KOMMID. Ma kasvasin üles olles 100% see vingats, kes keeldus igasugust eesti kommi söömast – kui polnud moodne välismaa šokolaad, polnud mõtet üldse jutule tulla. Hiljuti aga sain ma jälile faktile, et Oravake on vegan ja olles seda aastaid Komeedi ja muude ebasöödavate (ja koledalt pakendatud) Kalevi kommidega ühte patta pannud, olin ma täiesti jahmunud, kui seda laupäeval (võib-olla elus esimest korda) testima asusin. Puhas ulme, aga see on nüüd konkurentsitult mu uus lemmikkomm. Tuleb välja, et pean nüüd ka ehk tagasi Berliini lennates turvavööpikendust paluma minema.

MiiT ehk mina jõhverdamas rohkem kaloreid kui noortele preilidele kohane ja maitsest hoolimata on Statoili kohv ikkagi klassika, sest kas autosõit on üldse autosõit, kui tanklas peatust ei tehta? 

 

Mõtlesin, et tuletan teile ikkagi ka Marvi ja Harryt meelde:

then-and-now-home-alone-joe-pesci-and-daniel-stern-1447857762-large-article-0