Püksteta hummuseekspert

18359092_1708393689172533_320177688956306689_o

 

Ma alustan siis kõigepealt teksapükste jahist – neid ma loomulikult ei leidnud. Aga see, nagu hiljem välja tuli, oli peamiselt mu enda süü. Ma polnud nimelt viitsinud reisi  Prenzlauer Bergi ette võtta ning arvasin naiivselt, et mind võib edu mu enda Charlottenburgi hood-is saata.
Eeek, vale!
Ekspertidega konsulteerides selgus, et kõikse paremade vintage kostüümid peidavad ennast ikka eriti hipster-linnaosades (sürpriis), aga mul tõesti puudus igasugune motivatsioon sellise sitase ilmaga seda teekonda ette võtma hakata ja nii ma selle missiooni suhteliselt kiiresti hüljata otsustasingi.
Kõigel on piir, teksased või mitte, kuidas ma need üldse oma läbivettinud kintsude otsa venitatud saanud oleks?

Püksid polnud seega piisavalt liikumapanev jõud, et ennast suuremateks ringkäikudele minekuks sundida, küll aga oli selleks toit.

Ma olen juba head mitu nädalat hummusest soninud ja siinkohal ma tahan kohe selgeks teha, et poesmüüdaval hummusel pole päris asjaga absoluutselt mingisugust pistmist. Kõik need Noa hummused ja mingisugused Eestis valminud herne-wasabi hummused on üks kikerherneplöga ja ei vääri üldse hummuseks nimetamistki.
Nuud om võlssi, uskuge mind.
Minu meelest kisub viltu juba seal, et Wasabi on Jaapani köögi lahutamatu osa, hummus aga pärit Lähis-Idast.
???
Palun minge mõnda Iisraeli restorani ja paluge hummust wasabiga.

Õige hummusetegu leiab aset kuskil kõiki hügeeninõudeid rikkuvas õige Lähis-Ida baba köögis, mida siis hiljem ”leti alt” mõnest üsnagi dodgy kohast hea õnne korralt osta saab.

Kõiki need läänelikke nikerdisi ei anna sellega üldse mitte võrreldagi.
Minus puudub igasugune usk, et üks põliseurooplane võrdväärse möga kokku segatud saab.
Ei! Võimatu.
Kui pole seda generatsioonidevanust retsepti, vürtse, mille nimesid ma isegi hääldatud ei saa ning aastatepikkust praktikat, siis olgu need instagrammi pildid kodustehtud hummustest ükskõik kui nummid – see pole õige asi ja me kõik teame seda.
Samas on isetehtud kindlasti miljon korda parem alternatiiv näiteks Noa hummusele, mis minu meelest ei kannata absoluutselt kriitikat.
See situatsioon on midagi sarnast nagu Cinnabon-iga USA-s: võtsid kaneelirulli, mis iseenesest võiks (ja peaks) olema korralik Rootsi kanelbulle ja tegid sellest mingisuguse 880-kalorilise monstrumi.
Kurat võtaks, onju?

Igatahes, selle väikese targutamisega nüüd mäele saadud – milleni ma tahtsin jõuda, on see, et minu teksamissioon viis mind mingisugusele kohalikule Charlottenburgi laadale, kus oli muuseas püsti pandud ka pisikene Liibanoni toitu müüv putkakene, mille suurimateks tõmbenumbriteks olid muidugi hummus ja pita leib. Mashallah! 

Ma ei suutnud oma õnne uskuda ning ostsin kõigi teiste järjekorras ootajate pahameeleks kõik kolm viimast topsi hummust, et ennast siis kodus kikerherneks süüa.
Needless to say, et sellele järgnes muidugi kõhuvalu.
Sellest hoolimata ei suudaks ka kõige detailsem ja poeetilisem kirjeldus selle hummuse ülimuslikkust edasi anda.

(Ma kasutan seda võimalust, et öelda: kõik hummuse kohta öeldu kehtib muidu ka falafelite kohta. Punnitage, mis te punnitate, mitte ükski poefalafel ei võistle nendega, mida mõnes ehtsas Türgi retsoranis mekkida (ma vihkan seda sõna) saab.)

Toitu kõrvale jättes tahtsin ma teha teile kiire ülevaate ka oma viimase aja sportlikest saavutustest. Seda loomulikult sellepärast, et sellel rindel on läinud edukamalt kui paljudel teistel.
Uus isiklik 10 km rekord on vahepeal sündinud ning ma ei saaks selle üle uhkem olla. Kutsuge mind Ibrahim Mukungaks.
Vahepeal õnnestus mul välja väänata pahkluu (hüppeliiges? sest pahkluud ei saa välja väänata?) ning võidelda ka külmetusega, nii et seda võidukam oli tunne, kui sellega lõpuks mäele sain.
Jooksmine pole mulle õnneks enam nii vastumeelne kui alguses.
Ma pidin ennast varem alati Kadi kuldsete sõnadega (”Pane lihtsalt botased jalga ja ära mõtle liiga palju ette” samas nüüd on ju selge, et rekordeid saab joosta ka ilma jalavarjudeta) motiveerima, aga nüüd on mul kohe veidi rohkem indu vabatahtlikult õue kepsutama minna.
Eks me näe, kaua see kestab. Väga võimalik, et uuel nädalal tuleb jonn peale ja ei taha trennitegemisest midagi kuulda.

Mis veel? Ma olen otsustanud sellel nädalal ”Die Kunksmuhme” ära lõpetada, sest kui miski muu saksa keele õppimisele hoogu sisse ei lükka, siis Aino Pervik kindlasti, eks? Ma ei tea, millest see laiskus on tulnud.
Ilmselt vist sellest, et mul on nüüd kooliskäimise asemel eraõptaja, kes kohtleb mind paremini, kui ma seda paraku väärin.
Ma olen otsustanud ennast nüüd tõsimeeli uuesti kokku võtta loodan (naiivselt), et kunksmoor mind rajale tagasi puksib.

Enne kui ma otsad kokku tõmban, siis ma ütlen, et mul on teile tegelikult ka üks eriti nõme ja absurdne naabrimehe lugu rääkida, aga ma pean selle postituse kallal veidi rohem vaeva nägema – kronoloogia läbi mõtlema ja teile selle siis võimalikult hästi lahti seletama, sest kui miski üldse mu eksistentsi kokku võtab, siis ma kardan, et see lugu on just see.

Okei, sõbrakesed, olge rõõmsad!

Uudistaja uudistab: kohv, moos, candy canes ja T-särgid

banner 3

Wroclaw on vahepeal mulle nii südamesse pugenud, et ma lausa ootasin, millal ma lõpuks maha istuda võiksin ja teiega kõiki oma uusi leide jagada saaksin.
Ma ütlen veidi etterutates, et teid mitte ühe postitusega surnuks rääkida, olen ma otsustanud kõik oma lemmikkohad mitme postituse vahel ära jagada – nii saan neist veidi pikemalt rääkida ja et sõnadele veidi ilmet anda, ka mõne pildi lisada.
Kuigi ma ütlen ausalt, et vahel ma vaatan neid enda tehtud pilte, võrdlen sõbrannade ideaalsete instagram‘i üllitistega ja mõtlen, et mida kuradit.

Ma alustan kõigepealt sellest, et Wroclaw ise on kuidagi eriliselt hea energiaga koht ja kuigi see võib-olla kõlab veidikene kumbaya’na, siis ei oska ma seda tõesti kuidagi teisiti seletada. Minu käekoti sisust 30% moodustavad nagunii igasugused talismanid ja muud maagilised vidinad ning lihtsalt sellepärast, et ma tõsimeeli usun, et nad mulle õnne toonud on, ei julge ma neid sealt välja võtta. Ega igasugusesid muid üleloomulikke energiaid ignoreerida.
Ruumipuuduse korral käekotis tuleb ohverdada midagi vähemolulist nagu telefon või korterivõtmed, aga ei mingil juhul ühtegi talismani.
Sellest äärmuslikust käitumisest võite nüüd järeldada, et igasugused energiad on minu jaoks üsnagi olulised ning Wroclawi hea vibe tegi sellest sellest kohast automaatselt mu uue suure lemmiku.

Ma loodan, et see esoteerikalembus teid ära ei ehmatanud ja kindluse mõttes ütlen, et ma olen igapäevaelus ikkagi seda meelt, et kui näiteks pea valutab, siis on kristallikamakas otsa ees mediteerimise asemel solpadeini võtmine täiesti okei. Pole ekstremist ühesõnaga.

Pikale veninud sissejuhatusest hoolimata (klassika) tahtsin ma jõuda selleni, et mulle on siin nii väga meeldima hakanud, et ma julgen Wroclawit isegi väikestviisi paradiisiks nimetada.
Selles postitused näitangi ma teile oma uuemaid (ja veidi vanemaid) salakohti ja räägin sellest, mis need minu jaoks nii eriliseks teeb, siis ehk näete, millest see Wroclawi vaimustus alguse saanud on.

Charlotte – chleb i wino  

Nagu juba nimest järeldada võib, leiab menüüst peamiselt värskelt küpsetatud leivad, pagaritooted ning korraliku veinivaliku. Seda kõike prantsuse moodi.
Lisaks sellele ka kohapeal valminud marmelaadid, määrded, moosid ning väga väärika selektsiooni juustusid ja lihatooteid.
Ma pean kahjuks ütlema, et veganite seisukohast on sealne toiduvalik küll natuke nukker, aga kui mõne toreda ettekandjaga jutu peale saada, võlutakse grillitud köögiviljadega panini siiski ka taimselt toitujate meeleheaks välja.
Omnivooridele soovitan ma kindlasti Charlotte’ hommikusöögimenüü kroonijuveeli, milleks on uhke korv suursuguse valikuga kukleid ja croissant’e ning mis serveeritakse ühes suurte šokolaadimäärde- ja moosipurkidega. See on tõsimeeli juba visuaalselt nii meeliülendav, maitsest rääkimata. Küll mina juba tean – Charlotte esmakordsel külastusel pool aastat tagasi sõin ma seal ennast kindlasti head mitu kilo raskemaks. Mis seal ikka, YOLO.
Nagu juba traditsiooniks on saanud, ei tulnud ma ka seekord tühjade kätega tulema – Berliini naasmiseks on kaasa varutud purk värsket apelsinimoosi.

IMG_0760


Etno Cafe Wroclaw

Sealse kohvi äraproovimine oli mu bucket list‘is juba pool aastat tagasi, aga olgugi, et ma sellest ka siis mitu korda päevas mööda tatsusin, jäi see mul suvel kuidagi kahe silma vahele.
Olin rumal, noh, ja raiskasin aega Starbucksis või Costas.
Seda teate te nüüdseks juba nagunii, aga sellegipoolest tuletan ma meelde, et ma võtan kohvijoomist tõsiselt ning seetõttu ei tulnud sellesse ämbrisse kaks korda astumine kõne allagi.
Ja ausalt – mul ei saa olla suurem heameel, et ma paljukiidetud Etno Cafe lõpuks oma silmaga üle kaesin – kvaliteetne kohv, mõistlikud hinnad ja väga kiiduväärt teenindus. Nagu te nüüd ette kujutada võite, algavad kõik mu hommikud Etno kassajärjekorras seismisega või ei alga üldse.
Ajapuuduse tõttu tuli täna langetada valik kohviostmise ja juuste föönitamise vahel. Spekuleerige nüüd, miks päev sassis ja viltuse kalasaba patsiga ringi joostes mööda saata tuli. No regrets though. 

17692719_1652913701387199_1954160980_o

17819958_1652913714720531_1477906786_o


The Odder Side 

Minu ostunimekiri The Odder Side artiklitega oli valmis enne, kui ma üldse rongipiletite broneerimisenigi jõudsin.
Ma olen päeva lõpuks ikkagi visiooniga preili ja kui on üldse midagi, millesse mul kahju investeerida pole, on need kahtlemata basic wardrobe staple‘d nagu näiteks kvaliteetsed T-särgid.
Mõnikord ma võin teile pikemalt rääkida sellest elufaasist, mil igapäevastelt kantavate lihtsamate riiete peale raha kulutamine tundus mulle raiskamisena ning nii tuli mul peokleidis isegi prügi välja viimas käia.
Sellest niipalju, et lesson learned ja igapäevased 100% puuvillased särgid juhtuvad olema ei midagi muud kui The Odder Side’ leivanumber (#saatus).
Polnud mingisugust pikka mõtlemist, kui selgus, et need on Wroclawis peatumise ajal praktiliselt haardeulatuses ja süda ei saanud rahu enne, kui mõnele neist küüned taha aetud sai.

17813842_1651410001537569_1678671949_n

Lilou Wroclaw 

Ma ei tea, kas ma olen ise natuke pikaldane, aga minu jaoks on siiani täiesti arusaamatu, kas Lilou on pärit Poolast või mitte. Kui ma peaksin sellele küsimusele viktoriinis vastama, siis ma ütleksin, et ma arvan, et siiski on, aga ärge selle peale igaksjuhuks mürki võtke.
See väike segaduse aside, on tegu maailma armsaima ehtebutiigiga, mis rõhub ehtedisainis minimalistlikkusele ja delikaatsusele. Armsad motiivid ja ülimõistlikud hinnad – hands up, go nuts, get crazy!
Kui ma kord maniküüri tegemise ette võtan, demonstreerin teile, mis sealt endaga kaasa tõin.

Slodkie Czary Mary

Kui ma juba eelmises postituses mainisin, et Wroclaw pole kalorite lugemiseks ideaalseim koht, siis Slodkie Czary Mary on pood, kuhu unistused bikiinikehadest surema lähevad.
Magusat kommilõhna on kilomeetri kaugusele tunda, sest kommitegu ise leiab aset kohapeal, kõigi ostlejate silme all ja muudab kogu poekülastuse eriti maagiliseks kogemuseks.
Täiesti uskumatu valik kõiksuguseid maitseid candy cane‘de, pastillide või värviliste karamellide kujul.
Slodkie Czary Mary on uus Willy Wonka, seda ma võin magusaeksperdina kinnitada.

scmary

 

/to be continued/