Cassi Berliinis, sotsialism ja mehed mundris

banner 8

Küll nüüd lasi uut blogipostitust oodata, onju?

Ma ei hakka üldse mingeid vabandusi otsima ja asun pikema venitamiseta uusimaid päevasündmusi pajatama. Here goes…

Nagu ma (vist) ühes eelmistest postitustest juba mainisin, siis jõudis selle pika nädalavahetusega ühes Berliini ka mu suurim sõbranna Cassi.
Ma ootasin teda suurema elevusega ja kärsitumalt kui mõni oma esiklapse sündi.
Reede hommikul kell 6 äratuskella helina peale ärgates ma lausa sööstsin voodist välja ja pooljooksuga lennujaama suunas. Nagu tatikuul.

Ja las ma lihtsalt ütlen: kõigil inimestel siin maailmas peaks olema päris oma Cassi.
Keegi, kes on absoluutselt igal võimalikul ajahetkel täpselt samal lainepikkusel, valmis seiklusteks ja naljategemiseks. Alati.
Keegi, kes räägib musta valgeks ka kõige lootusemates olukordades ja lööb kaasa kõigi probleemide lahendamisel, justkui oleksid need tema enda omad.

Kunagi võin ma teile pikemalt rääkida, kuidas me Londonis üheskoos rohkem kui rubla eest erinevate humoorikate ettevõtmiste sünteesimisel osalesime.
Kuidas rumalate, pahatahtlike ja ülbete inimeste sihikule võtmine meie jaoks lausa hobiks kujunes ning millised draamad ja sekeldused sellega alati kaasas käisid. Pidurdamatutena oli meile suukorvi pähetoppimine siis praktiliselt võimatu ning katsed meid vaigistada viisid veel suuremate mässude planeerimiseni. Olid need alles ajad!

Meie Londonis:

Seekordne visiit Berliini oli aga Cassi esimene kord Saksamaal ja seega tahtsin ma olla kindel, et sellest kujuneb tema jaoks meeldejääv seiklus, mitte mingisugune mediocre turismireis. God no. 

Jumal ja teie teate, et kui ma üldse milleski spetsialiseerun, siis on selleks väärt street food ja nii ma siis meile käigupealt programmi kokku paningi. Kõigepealt kaardistasin ära kõik toiduelamused ja muidu underground edgy kohad ning lootsin siis heale õnnele, et ehk ristuvad meie teed ka mõne ajaloolise vaatamisväärsusega.

Enne, kui ma jätkan, las ma lihtsalt igaksjuhuks ütlen – ma pole loom – Cassandral said loomulikult ära nähtud ka muuseumisaared, teletornid ja riigipäevahooned. Tahtsin selle ära mainida, muidu mõtletegi, et minu näol on tegu põhupeaga, kes külalistele ainult kohvikuid demonstreerimas käib.

Kõik meie ettevõtmised ei kannata tingimata trükimusta, aga vähemalt ühest tahaksin ma teile ikkagi rääkida.

Ühel hallil pärastlõunal otsustasime me laia maailma uut brunchimiskohta otsima suunduda. Midagi ägedat ja läbimurdelist.
Mul oli juba mitmendat päeva täiesti väljakannatamatu isu hea guacamole’ järele, nii et ideaalis kujutasin ma ette Chipotle-stiilis palakest. Rääkisin ka Cassi ära ja teele me asusimegi.

Esialgu tundus meid saatvat tõsine ebaedu. Üks jama ajas teist taga ja ma hakkasin igasugust kannatust kaotama.
1. mai puhul olid paljud restoranid ja kohvikud suletud, samamoodi olid aset leidnud mingusugused arusaamatud muudatused U- ja S- bahn‘i graafikutes ning marsruutidel. Ma olin rahutu, kärsitu ning tõsiselt häiritud, et meil olude sunnil kuskil pärapõrgus rongist välja ronida tuli.

Halb õnn aga ei pidanud meie seltsis kaua vastu ning pead metroopeatusest välja pistes sai mulle kohe selgeks, et katki pole midagi. Mis veel parem: ulmet alles hakkab saama!
1. mai puhul oli Kreuzbergis aset leidmas suur MayFest, mille, ma rumal, muidu üldse maha maganud oleksin.

Fast forward: 10 minutit hiljem olime me Cassiga eneselegi teadmata sotsialismi pooldava liikumise poolt organiseeritud marsiga uhkelt kaasa vuramas. Kaasaelajatele lehvitamas, aupaistest nautimas. Ilma, et kummalgi vähimatki aimu oleks, mis täpsemalt aset leidmas on.

Võite seda nalja ainult ette kujutada: kaks over-dressed ullikest poliitfanaatikute keskel trügides paaniliselt vegan restorane otsimas.
Mitu nädalat pesemata jäetud juustega piinatud geeniused oma põhimõtete eest seismas ja meie pisarad silmas uute jalanõude pärast südant valutamas.
Meile astuti lugematutel kordade peale, mingil hetkel lehvis meil näpus tundmatu riigilipp, siis pandi meile selga rassismivastased seljakotid.
Ühesõnaga: kõige klassikalisem Getter ja Cassi olukord – mingi ülestõusu keskmes kogemata tähelepanu keskpunkti sattunud ja siis situatsiooniga lihtsalt kaasa minna otsustanud.
Suurest hirmust, et mõnele politseinikule ehk asjast vale mulje jääb, ta meid mässavate sotsialismijüngrite pähe võtab ning siis pipragaasiga pimedaks piserdab, otsustasime me lõpuks siiski mayhem‘ist lahti murda ning ennast hoopis Das Hotel‘i G&T-ga kosutama suunduda.

Kuigi ühel hetkel jäi Cassile silma nägus politseihärra ning siis tuli meil enese ülla eesmärgi nimel ohverdamist tõsiselt kaaluma hakata. Suure nälja tõttu ei suutnud me  otsusele jõuda, kas enese elektrišokirelvast saadava löögi ette visklemine on tõenäoline esimese kohtinguni viiv strateegia või mitte.
Juurdlesime selle üle Charlie’s vegan food and coffee laua taga wrappe ning banaanileiba nosides ja otsustasime, et pigem ei.

Nagu te nüüd juba aimate võite, sai igasugust sarnast nalja praktiliselt esimestest ärkveloldud minutitest öötundideni, sest me lihtsalt oleme sellised inimesed, kellega ”alati juhub”, aga kuna enamus meie ettevõtmistest lihtsalt ei kannata laiema avalikkusega jagamist, siis tuleb mul neid seikade peale mõeldes üksinda naerda tihkuda. Nagu lollakas, ühesõnaga.

Siin on teile illustratsioone meie nädalavahetusest:

Näeme varsti, sõbrakesed!