Rottide kuningriigi õuenarri kroonika

juuhuu

First things first, siin on eelmises postituses mainitud Erdbeerplunder:

IMG_0023

Ma olen seda vahepeal absoluutselt iga jumala päev söönud ning enne hammaste sisse löömist ka osadeks lammutanud – ma arvan, ma olen võimeline seda nüüd ise nullist tegema.
Saab näha.
See on hetkel mu uus absoluutne lemmik ja ma arvan, et mul ei saa sellest sellel eluajal kindlasti isu täis.
In fact, ma kavatsen ühele Erdbeerplunder-ile kohe peale selle postituse lõpetamist järele minna.

Ning kui ma juba toiduteemal otsa lahti tegin, siis mu teine suurim hetke-obsession on Haferkater pudrukohvik.
Neil on nüüd menüüs lausa kolm vegan pudruvarianti, mida kõike ma otseloomulikult juba proovimas käinud olen ning siin on mu suurim lemmik – kaerahelbepuder õunamoosi, kaneeli ja pähklitega.


Ma pean siinkohal aga ütlema, et nende kohv pole minu arvates suurem asi ning ei kannata kindlasti mitte mu igahommikuse topsi Doppio Pazzoga võrrelda, aga suurima hädaga kärab küll.
Mõelge, kui oleks superkvaliteetne kohv ka –  natuke liiga hea, et olla tõsi, eks?

Kui ma viimaseid päevi kokku võtma peaksin, siis ma ütleksin, et nalja on saanud vähem kui tavaliselt.
Näiteks veetsin ma ühe päeva tervenisti kodus pakisaadetist oodates.
Mis puudutab igasuguseid seiklusi Internetist tellimisega, siis olen ma oma ebaedu tõttu lausa kurukuulus ning seega ei kavatsenud ma seekord midagi juhuse hooleks jätta. Otsustasin, et istun ja ootan seda pakki, kaua oodata tuleb.
Prognoositud ajavahemik oli siis 5 tundi.
Ei mingeid GPS-i abil pakiauto jälgimisi, ega muid futuristlikke lähenemisi nagu UK-s.
Et igavusest mitte lolliks minna, otsustasin ma aega Netflixi vaadates parajaks teha.
Ma pole muidu eriti religioosne Netflix binge watcher (parandus: ma olen ennast nendest ahelatest vabaks murdnud), aga mõned päevad varem olin ma arvustust The Keepers kohta lugenud ning siis nagunii kodus aega surnuks lüües tundus, et, a’ millal veel kui mitte täna!?
Siinkohal ei taha ma öelda rohkem, kui et The Keepers annab sõnale ”korruptsioon” täiesti uue tähenduse ning tuleks kõigil ära vaadata.

Terve päev kodus konutades oli mul rohkem kui küll aega ka aias toimuvat jälgida ning nüüdseks olen ma seal sisse seadnud loomaliikide mitmekesisuse ära kaardistatud saanud.
Here’s the verdict: selgus, et mu äsjaistutatud muru ei kaeva üles mitte linnuparved, keda ma siiani järjepidevalt ära peletamas käinud olin (#hernehirmutis), vaid viieliikmeline rotipere, kellest kaks mutanti annavad vabalt koeramõõdu välja.
Nad on suhteliselt jultutunud ning ei lase ennast minu kohalolekust eriti häirida. Juhul kui ma neid konkreetselt taga ajama ei lähe, that is.
Ma kardan, et see on ainult aja küsimus, mil nad mu elamisse sisse murravad ning mul ei jää ilmselt üle muud, kui nende uute reeglite järgi elama õppida.

Siin nad on (pange kindlasti tähele ka seda hauda, mille kaevamisega nad algust teinud on):

IMG_0038

Rotid loendatud ja pakk käes, sain ma lõpuks jälle normaalse inimese moodi elu elama hakata.
Ma mainisin juba eelmises postituses, et Prenzlauer Berg on mu uus fave spot Berliinis ning seal ma siis kõik oma vabad hetked veetnud olen.
Pühapäeviti leiab seal aset Fleamarket at Mauerpark, mis on iseenesest üsnagi chill üritus.
Ma ei tee ennast hipsterimaks, kui ma tegelikult olen, ja ütlen ausalt, et ma ei viitsiks seal  kindlasti mitte igal nädalavahetusel lebotamas käia, aga vahel on päris naljakas kohalikke karaokes kätt proovimas näha.
Seda muidugi ainult juhul kui käeulatuses on korralik kogus proseccot.
Kui sellega naeruturtsakuid alla loputada ei saaks, ei tuleks see meelelahutus mitmel põhjusel kõne allagi.

Siin on muuseas ka pilt minust peale ultimaatumit ”kui ma (vegan) jäätist ei saa, siis ma ei tule”:


Mis veel?

Mis puudutab mu spordikarjääri, siis pole ma absoluutselt jooksmisega tegelda viitsinud. Loodan, et niisama ringi kepsutamine põletab ka mõne kalori, sest muidu jääb sellel aastal Pärnu randa üldse minemata.
Sportliku liikumise asemel olen ma ägedaid kneipe’ (= pubi/baar) uudistamas käinud.
Spordiala seegi?
Ma kirjutan oma leidudest kunagi kindlasti pikemalt, aga nüüd mõned päevad tagasi käisin ma Botanical affairs’is märjukest rüüpamas.
Ja ma võin kinnitada, et see on tõesti absoluutselt maailma kõige armsam gin&tonic bar.
Ma veetsin seal tunde erinevaid gin‘e degusteerides ning olin lõppvaliku tegemise ajaks täiesti ebaadekvaatne (see naeratus pildil võtab olukorra ilusti kokku).
Meil on nüüd kodus pudel gin‘i, mis ma kardan, et polnud parim valik, aga see kogemus iseenesest oli nii äge, et ma teeksin seda kõike uuesti ja täpselt samamoodi.

Botanical affairs‘i kavatsen ma kindlasti ka Marleeni ja Kadi vaatama viia, sest nende külaskäiguni on nüüd täpselt 9 päeva jäänud.
9 päeva koristamist, kui olla täpne.
Ma kavatsen homme kohvitassi taha maha istuda ja korraliku programmi välja mõelda: parimad burgerid, sõõrikud, kokteilid, bibimbap‘id, koogid, kohv ja muu Berliini paremik.
Sellest tuleb üks meeldejääv seiklus, selles pole kahtlustki.

Jagan nalja, parimad palasid ja põnevust muidugi ka teiega, selle peale võite mürki võtta.

(Ma ütlen juba praegu ära, et nüüd alles võib blogipostituste kirjutamiseks minna, sest mitte miski ei vaimusta mind vähem kui põhjalik köögikoristus.)

*seab sammud saiakese ja puhastusvahendite järele*

Musid!

Jonni-Juulast päevitajat ei saa

IMG_1222

Appi, Berliini on jõudnud suvi!

Ma ootasin seda pikkisilmi, aga pean nüüd ausalt tunnistama, et päevitamine ei meeldi mulle mitte grammigi rohkem kui eelmisel aastal või aasta enne seda või aasta enne seda…

Suvele mõeldes manan ma endale silme ette mingisuguse idülli eksootilisest tuuleiilist ja päevitunud jalgadest, aga  reaalsus on minu jaoks 26ndat suve järjest täpselt samasugune – päikesepõletusest kipitav nägu, peopesade külge kleepunud käekott ja tenniste sees higistavad jalad.

Teiste eeskujul olen ma nüüd mitu päeva pargis päevitamas käia üritanud, aga erinevalt kõigist kaaslastest puudub mul igasugune püsivus ja viitsimine enese praadimisega pikemalt tegeleda ning hoolimata kaasa toodud meelelahutuslikust varustusest (nagu sulgpallireketid ja raamatuvirn), olen ma alati esimene, kes alla annab.

Ühel sellisel päeval võtsin ma jalge alla tee kohalikku kaubandusvõrgustikku, sest mõtlesin, et inimesel võiks ikka mõned ägedad suveriided kapis rippuda.
Kui pole päevitunud, siis las ma vähemalt olen stiilne, eks?
Millestkigi siin elus kinni hoida (#consumerism #guilt).
Ma ei hakka sellel teemal pikemalt peatuma, ütlen lihtsalt, et ma ei ole siiani ennast kokku võtta suutnud ning internetipangas oma uue majandusliku olukorraga tutvumas käia julgenud.
Ma tean 100% kindlusega, et seal ei oota mind ees head uudised ning mul pole seda negatiivsust praegu oma ellu vaja, yolo.
Tegelen sellesse süvenemisega esmaspäeval või teisipäeval või… mitte kunagi.

Mis puudutab aga kokkutvõtet toiduseiklustest, siis vahepeal proovisin ma ära paljuhaibitud DJIMALAYA hummuserestorani, mis osutus meeletuks pettumuseks.

Ma tegin teile pilti ja minu meelest on juba sellele falafeli-hummuse wrapile silmaga peale vaadates selge, et Michelini tähtede jagamiseks ei lähe.
Ma sõin selle suure häda ja näljaga ära, aga see tegi mu südame kurvaks.
KURVAKS.

IMG_1190

Olles suure tee maha tulnud, otsustasin ma ennast peale seda tagasilööki uuesti kokku lappida ning veetsin ülejäänud pärastlõuna Prenzlauer Bergi avastades.

Viimane on kindlasti üks mu suurimaid lemmikuid Berliinis ja kui kord kodu ostmiseks minema peaks, siis Charlottenburgi olen ma nõus ainult Prenzlauer Bergi vastu vahetama.
See on justkui crossover Kreuzbergi ja Charlottenburgi vahel: peresõbralik, aga tänavast tänavasse pisikeste kohvikute ja restoranidega asustatud; roheline ja vaikne, aga mitte uimane; kohalike disainerite butiikidest kubisev, aga prii igasugustest monstrum-kaubamajadest.
Prenzlauer Berg on nagu väikene oaas, ma ei tea, kuidas mu vaimustus selle vastu varem hoogu sisse ei saanud.

Siin näiteks on ka üks Prenzlauer Bergi kurikuulsatest squat house‘dest:

IMG_1176

Kui kõik muu elus vett vedama minema peaks, leiate mind tõsimeeli ennast mõnes sellises majapidamises sisse seadmas.
Pealegi lugesin ma kuskilt, et nendes hoonetes on lisaks elamispindadele ka underground kohvikud ja muljetavaldav valik street food‘i.
Mille peale me veame, et see toit seal on fenomenaalsem kui kõik see, mis me kogu selle blogi lugejaskonna peale kokku proovinud oleme?

Ma olen pikema Prenzlauer Bergi ekskursiooni juba selleks nädalavahetuseks planeerinud ja loodan, et saan teile siis sealsest melust veel parema ettekujutuse luua.
Lisaks avastasin ma täna maailma kõige ulmelisema (vegan) lehttaigna-maasika saiakese, millest ma teile homme pilti teha kavatsen ning uue armsa kohviku, mida hommikul oma silmaga üle kaema lähen.

Hoian teid kõige põnevaga kursis, sest kuis muidu, eks!?

Musid ja näeme varsti!