Cassi Berliinis, sotsialism ja mehed mundris

banner 8

Küll nüüd lasi uut blogipostitust oodata, onju?

Ma ei hakka üldse mingeid vabandusi otsima ja asun pikema venitamiseta uusimaid päevasündmusi pajatama. Here goes…

Nagu ma (vist) ühes eelmistest postitustest juba mainisin, siis jõudis selle pika nädalavahetusega ühes Berliini ka mu suurim sõbranna Cassi.
Ma ootasin teda suurema elevusega ja kärsitumalt kui mõni oma esiklapse sündi.
Reede hommikul kell 6 äratuskella helina peale ärgates ma lausa sööstsin voodist välja ja pooljooksuga lennujaama suunas. Nagu tatikuul.

Ja las ma lihtsalt ütlen: kõigil inimestel siin maailmas peaks olema päris oma Cassi.
Keegi, kes on absoluutselt igal võimalikul ajahetkel täpselt samal lainepikkusel, valmis seiklusteks ja naljategemiseks. Alati.
Keegi, kes räägib musta valgeks ka kõige lootusemates olukordades ja lööb kaasa kõigi probleemide lahendamisel, justkui oleksid need tema enda omad.

Kunagi võin ma teile pikemalt rääkida, kuidas me Londonis üheskoos rohkem kui rubla eest erinevate humoorikate ettevõtmiste sünteesimisel osalesime.
Kuidas rumalate, pahatahtlike ja ülbete inimeste sihikule võtmine meie jaoks lausa hobiks kujunes ning millised draamad ja sekeldused sellega alati kaasas käisid. Pidurdamatutena oli meile suukorvi pähetoppimine siis praktiliselt võimatu ning katsed meid vaigistada viisid veel suuremate mässude planeerimiseni. Olid need alles ajad!

Meie Londonis:

Seekordne visiit Berliini oli aga Cassi esimene kord Saksamaal ja seega tahtsin ma olla kindel, et sellest kujuneb tema jaoks meeldejääv seiklus, mitte mingisugune mediocre turismireis. God no. 

Jumal ja teie teate, et kui ma üldse milleski spetsialiseerun, siis on selleks väärt street food ja nii ma siis meile käigupealt programmi kokku paningi. Kõigepealt kaardistasin ära kõik toiduelamused ja muidu underground edgy kohad ning lootsin siis heale õnnele, et ehk ristuvad meie teed ka mõne ajaloolise vaatamisväärsusega.

Enne, kui ma jätkan, las ma lihtsalt igaksjuhuks ütlen – ma pole loom – Cassandral said loomulikult ära nähtud ka muuseumisaared, teletornid ja riigipäevahooned. Tahtsin selle ära mainida, muidu mõtletegi, et minu näol on tegu põhupeaga, kes külalistele ainult kohvikuid demonstreerimas käib.

Kõik meie ettevõtmised ei kannata tingimata trükimusta, aga vähemalt ühest tahaksin ma teile ikkagi rääkida.

Ühel hallil pärastlõunal otsustasime me laia maailma uut brunchimiskohta otsima suunduda. Midagi ägedat ja läbimurdelist.
Mul oli juba mitmendat päeva täiesti väljakannatamatu isu hea guacamole’ järele, nii et ideaalis kujutasin ma ette Chipotle-stiilis palakest. Rääkisin ka Cassi ära ja teele me asusimegi.

Esialgu tundus meid saatvat tõsine ebaedu. Üks jama ajas teist taga ja ma hakkasin igasugust kannatust kaotama.
1. mai puhul olid paljud restoranid ja kohvikud suletud, samamoodi olid aset leidnud mingusugused arusaamatud muudatused U- ja S- bahn‘i graafikutes ning marsruutidel. Ma olin rahutu, kärsitu ning tõsiselt häiritud, et meil olude sunnil kuskil pärapõrgus rongist välja ronida tuli.

Halb õnn aga ei pidanud meie seltsis kaua vastu ning pead metroopeatusest välja pistes sai mulle kohe selgeks, et katki pole midagi. Mis veel parem: ulmet alles hakkab saama!
1. mai puhul oli Kreuzbergis aset leidmas suur MayFest, mille, ma rumal, muidu üldse maha maganud oleksin.

Fast forward: 10 minutit hiljem olime me Cassiga eneselegi teadmata sotsialismi pooldava liikumise poolt organiseeritud marsiga uhkelt kaasa vuramas. Kaasaelajatele lehvitamas, aupaistest nautimas. Ilma, et kummalgi vähimatki aimu oleks, mis täpsemalt aset leidmas on.

Võite seda nalja ainult ette kujutada: kaks over-dressed ullikest poliitfanaatikute keskel trügides paaniliselt vegan restorane otsimas.
Mitu nädalat pesemata jäetud juustega piinatud geeniused oma põhimõtete eest seismas ja meie pisarad silmas uute jalanõude pärast südant valutamas.
Meile astuti lugematutel kordade peale, mingil hetkel lehvis meil näpus tundmatu riigilipp, siis pandi meile selga rassismivastased seljakotid.
Ühesõnaga: kõige klassikalisem Getter ja Cassi olukord – mingi ülestõusu keskmes kogemata tähelepanu keskpunkti sattunud ja siis situatsiooniga lihtsalt kaasa minna otsustanud.
Suurest hirmust, et mõnele politseinikule ehk asjast vale mulje jääb, ta meid mässavate sotsialismijüngrite pähe võtab ning siis pipragaasiga pimedaks piserdab, otsustasime me lõpuks siiski mayhem‘ist lahti murda ning ennast hoopis Das Hotel‘i G&T-ga kosutama suunduda.

Kuigi ühel hetkel jäi Cassile silma nägus politseihärra ning siis tuli meil enese ülla eesmärgi nimel ohverdamist tõsiselt kaaluma hakata. Suure nälja tõttu ei suutnud me  otsusele jõuda, kas enese elektrišokirelvast saadava löögi ette visklemine on tõenäoline esimese kohtinguni viiv strateegia või mitte.
Juurdlesime selle üle Charlie’s vegan food and coffee laua taga wrappe ning banaanileiba nosides ja otsustasime, et pigem ei.

Nagu te nüüd juba aimate võite, sai igasugust sarnast nalja praktiliselt esimestest ärkveloldud minutitest öötundideni, sest me lihtsalt oleme sellised inimesed, kellega ”alati juhub”, aga kuna enamus meie ettevõtmistest lihtsalt ei kannata laiema avalikkusega jagamist, siis tuleb mul neid seikade peale mõeldes üksinda naerda tihkuda. Nagu lollakas, ühesõnaga.

Siin on teile illustratsioone meie nädalavahetusest:

Näeme varsti, sõbrakesed!

Advertisements

Kõike muud kui roheliste näppudega ussisõnu teadev tüdruk

banner

Ma olen ennast overnight näomask peas hoolikalt teki sisse mässinud ja kirjutan seda sissekannet poolpimedas, aga mõtlesin, et tahaksin teile enne unemaale rändamist oma tänastest ettevõtmistest siiski veidike pajatada. Kui ma ütlen ”veidike”, siis võite kindel olla, et ees on ootamas korralik 800-sõnaline blogipostitus.

Ma olen nüüd üldiselt selles eas, mil nädalavahetusi ei oodata mitte peolemineku, vaid pikkade brunchide ja niisama kevadpäikese käes jorutamise nimel, pesupesemist ja muid kohustusi poole ööni edasi lükates (kuivatile aeti hääled sisse kell 00:21, sue me). Ma olen endale viimasel ajal ka päris mitu uut raamatut soetanud ning ootasin seekord kärsitult reede pärastlõunat, et minu nädalavahetus kord avapaugu saada võiks.

Doppio Pazzos hilist hommikusööki nautisklemas tabas mind aga justkui välk selgest taevast – lauale ilmus lisaks avokaadoleibadele ning kohvile ka halb idee kauaoodatud nädalavahetus hoopis tagaaia korrastamisele pühendada.
”Kindlasti mitte, jääb ära” oli mu esmane reaktsioon, sest kuigi mind võidakse tunda aiandusringkondades kui Hargla surnuaia staarhaljastajat, siis tegelikult puudub mul igasugune talent ning motivatsioon mullas vabatahtlikult hullata.
Üks asi on seda vanaema meeleheaks ja tema valvsa silma all teha, teine iseseisvalt 1000 kilomeetri kaugusel kodust, kus keegi mind lohaka aia eest nagunii kritiseerida ei saa.

Võiks siis arvata, et laiskus oli seega pealtnäha suurim takistus haljastusprojektiga alguse tegemisel, kuid tõele au andes oli sellest veel kaalukam minu (antud kontekstis veidi absurdne, kuid muidu täiesti) hüsteeriline hirm usside ees.
Ma saan tegelikult mõistusega aru, et ainsad võimalused meie tagaaeda pääsemiseks on kaks ust manuaalselt lukust lahti keerata või ennast katapuldiga üle neljakorruselise maja müürseina lennutada ja ma küll ei ole bioloogias eriti tugev ning ei oska roomajate intelligentsust väga täpselt hinnata, aga mulle on jäänud mulje, et nende jaoks jääb see siiski pigem saavutamatuks.
Samas on meie akna taga end sisse seadnud rotipere, kelle väikeseid käpajäljed lumes olid talvel nende kohalolu selgeks tunnistuseks.
Nende sisenemine meie tagahoovi on mulle iseenesest samasuguseks müsteeriumiks, aga kuna näriliste näol on tegu siiski potensiaalsete koduloomadega, siis pole ühes nendega eksisteerimine minu jaoks mingi katsumus. Kuni nad muidugi tuppa trügimisest huvitatud pole, that is.

Ma pean nüüd hommikusöögi juurde tagasi tulema ja siinkohal ütlema, et kui kunagi üldse on õige aeg minusuguse kohvisnoobiga läbirääkimisi pidama hakata, siis on see kindlapeale tassi americano taga.
Mitte kuskil maailmas pole ma maitsnud kvaliteetsemat kohvi kui selles Doppio Pazzo-nimelises kohvikus ning sealsamas seda jumalikku rüübet kummutades lasin ma endale kõigi asjaosaliste suureks üllatuseks üsnagi kiiresti augu pähe rääkida.
Edasi läks nagu minu puhul ikka – tegudeks. Ei mingit aja raiskamist. Veel enne kui ma üldse põhjalikult läbigi mõelda jõudsin, mis mind tegelikult ees ootas, olin ma samme lähimasse Bauhausi seadmas.

Kohalejõudes läks mul kirjut istikutevalikut põrnitsedes silme ees jalamaid kirjuks, sest alles siis jõudis mulle päriselt kohale, et mul puudub tegelikult ju vähimgi visioon sellest, mis sellest aiast saama peaks. Ma ei teadnud isegi täpselt, mis tööriistu amatööraednikul  vaja minna võiks.
Ja kes oleks osanud ette näha, et lisaks kõplale, labidale ja rehale on olemas veel umbes miljon teist aiatarvikut?
Ma polnud ka kindel, kuidas mõne Bauhausi töötaja poole abi palumiseks pöörduda, sest kuidas ennast mitte lolliks tehes seletada, et ma olen nüüd otsustanud oma hüljatud aianurga kuningalossi roosiajaks tuunida, aga ei saa hästi aru, mis vahe on tervel seinatäiel aiakääridel, mis visuaalselt identsed välja näevad.

Poes ringi uitamisele kulus seega vähemalt poolteist tundi, mille jooksul otsustasin ma peamiselt siiski kõhutunde järgi tegutseda ning teadsin, et päeva lõpuks ei jää mul nagunii üle muud, kui lihtsalt heale õnnele lootma jääda.

Ma pean ütlema, et hoolimata suurest sisemisest segadusest, jäin ma osteldes tegelikult ikkagi suhteliselt entusiastlikuks.
Kassajärjekorras ringi vaadates üritasin ma hinnata kaasostlejate oskustaset ning jõudsin järeldusele, et vähemalt iga kolmas tundus olevat samasugune amatöör nagu ma ise. Kodutee läbisin ma praktiliselt pooljooksuga, sest ei jõudnud näppude mullaseks tegemist ära oodata.

Aiast sisse marssides sai paraku kohemaid selgeks, et kõike sai ostetud liiga vähe: liiga vähe muruseemneid ja liiga vähe lilleistikuid. Mis puudutas aga tööriistu, siis tundus, et kuna tegu on mõne ruutmeetri ja mitte hektariga, siis oli kõige algelisema varustuse peale välja minemine võiduleviiv lähenemine.

Ma ei hakka aega raiskama ja töötegemist pikalt lahti seletama – nagu arvata võis, oli tegu põrgupiinaga, ainult et veel suuremal skaalal, kui ma esialgu ette kujutasin. Ühel hetkel olin ma terve pinnase põhjalikult üles sonkinud ning istusin õnnetult keset tühermaad, juureldes eksistentsaalsete küsimuste üle: kas ma peaksin juuksed suve saabudes heledamaks värvima? Kus on mu uus käekella rihm, mille ma kuu aega tagasi tellisin? Kas viimasel minutil vanaemale saadetud sünnipäevakaart jõuab õigeks ajaks kohale?
Mu nõutust nägi pealt üks mööda jalutav naaber, kellele ma naljategemise mõttes jutu jätkuks teatasin, et kogu see projekt leiab aset, et ma tuleval nädalal oma äsjaostetud hobuse sisse kolida saaksin. Loomulikult raputas see vestluspartnerit korralikult ja järgnevad tunnid veetis ehmunud naabrinna oma rõdul mu tegevust kramplikult jälgides.

Mõned tunnid hiljem, peale turgutavat lõunat Windburgerist, tuli mul aga eluvaim taaskord sisse ning seitse aiasveedetud tundi hiljem jõudsin ma youtube’st leitud õpetuste kohaselt toimetades kogu ettevõtmisega enam-vähem mäele. Suu, silmad ja kõrvad mulda täis, seisin ma õhtuhämaras veranda trepil ja vaatasin uhkelt oma värskeltistutatud muru(seemneid) ja uhket lillepeenart.
Hetkel on muruplats siiski pigem äratallatud karjamaa nägu, aga mul on usku ja lootust, et see ikkagi Bauhausi aianduseksperdi lubaduste kohaselt kahe nädala pärast ilmet võtma hakkab. Kui ei, siis kavatsen ma suurest raevust terve selle tagaaia üldse maha põletada.

Lõpptulemusest saan ma pilti teha alles siis, kui esimesed murulibled pead mulla seest välja pistavad (mis parem oleks, et juhtub kahe nädala pärast), sest praegu aknast välja vaadates jääb kahjuks mulje, et ma olen kõik pekki keeranud.

Siin aga on pildid entusiastlikust minust oma (vegan) toidupalasid ja uut uhket aiavarustust demonstreerimas. Eriti lustakas on see kollane kastekann, onju?