Püksteta hummuseekspert

18359092_1708393689172533_320177688956306689_o

 

Ma alustan siis kõigepealt teksapükste jahist – neid ma loomulikult ei leidnud. Aga see, nagu hiljem välja tuli, oli peamiselt mu enda süü. Ma polnud nimelt viitsinud reisi  Prenzlauer Bergi ette võtta ning arvasin naiivselt, et mind võib edu mu enda Charlottenburgi hood-is saata.
Eeek, vale!
Ekspertidega konsulteerides selgus, et kõikse paremade vintage kostüümid peidavad ennast ikka eriti hipster-linnaosades (sürpriis), aga mul tõesti puudus igasugune motivatsioon sellise sitase ilmaga seda teekonda ette võtma hakata ja nii ma selle missiooni suhteliselt kiiresti hüljata otsustasingi.
Kõigel on piir, teksased või mitte, kuidas ma need üldse oma läbivettinud kintsude otsa venitatud saanud oleks?

Püksid polnud seega piisavalt liikumapanev jõud, et ennast suuremateks ringkäikudele minekuks sundida, küll aga oli selleks toit.

Ma olen juba head mitu nädalat hummusest soninud ja siinkohal ma tahan kohe selgeks teha, et poesmüüdaval hummusel pole päris asjaga absoluutselt mingisugust pistmist. Kõik need Noa hummused ja mingisugused Eestis valminud herne-wasabi hummused on üks kikerherneplöga ja ei vääri üldse hummuseks nimetamistki.
Nuud om võlssi, uskuge mind.
Minu meelest kisub viltu juba seal, et Wasabi on Jaapani köögi lahutamatu osa, hummus aga pärit Lähis-Idast.
???
Palun minge mõnda Iisraeli restorani ja paluge hummust wasabiga.

Õige hummusetegu leiab aset kuskil kõiki hügeeninõudeid rikkuvas õige Lähis-Ida baba köögis, mida siis hiljem ”leti alt” mõnest üsnagi dodgy kohast hea õnne korralt osta saab.

Kõiki need läänelikke nikerdisi ei anna sellega üldse mitte võrreldagi.
Minus puudub igasugune usk, et üks põliseurooplane võrdväärse möga kokku segatud saab.
Ei! Võimatu.
Kui pole seda generatsioonidevanust retsepti, vürtse, mille nimesid ma isegi hääldatud ei saa ning aastatepikkust praktikat, siis olgu need instagrammi pildid kodustehtud hummustest ükskõik kui nummid – see pole õige asi ja me kõik teame seda.
Samas on isetehtud kindlasti miljon korda parem alternatiiv näiteks Noa hummusele, mis minu meelest ei kannata absoluutselt kriitikat.
See situatsioon on midagi sarnast nagu Cinnabon-iga USA-s: võtsid kaneelirulli, mis iseenesest võiks (ja peaks) olema korralik Rootsi kanelbulle ja tegid sellest mingisuguse 880-kalorilise monstrumi.
Kurat võtaks, onju?

Igatahes, selle väikese targutamisega nüüd mäele saadud – milleni ma tahtsin jõuda, on see, et minu teksamissioon viis mind mingisugusele kohalikule Charlottenburgi laadale, kus oli muuseas püsti pandud ka pisikene Liibanoni toitu müüv putkakene, mille suurimateks tõmbenumbriteks olid muidugi hummus ja pita leib. Mashallah! 

Ma ei suutnud oma õnne uskuda ning ostsin kõigi teiste järjekorras ootajate pahameeleks kõik kolm viimast topsi hummust, et ennast siis kodus kikerherneks süüa.
Needless to say, et sellele järgnes muidugi kõhuvalu.
Sellest hoolimata ei suudaks ka kõige detailsem ja poeetilisem kirjeldus selle hummuse ülimuslikkust edasi anda.

(Ma kasutan seda võimalust, et öelda: kõik hummuse kohta öeldu kehtib muidu ka falafelite kohta. Punnitage, mis te punnitate, mitte ükski poefalafel ei võistle nendega, mida mõnes ehtsas Türgi retsoranis mekkida (ma vihkan seda sõna) saab.)

Toitu kõrvale jättes tahtsin ma teha teile kiire ülevaate ka oma viimase aja sportlikest saavutustest. Seda loomulikult sellepärast, et sellel rindel on läinud edukamalt kui paljudel teistel.
Uus isiklik 10 km rekord on vahepeal sündinud ning ma ei saaks selle üle uhkem olla. Kutsuge mind Ibrahim Mukungaks.
Vahepeal õnnestus mul välja väänata pahkluu (hüppeliiges? sest pahkluud ei saa välja väänata?) ning võidelda ka külmetusega, nii et seda võidukam oli tunne, kui sellega lõpuks mäele sain.
Jooksmine pole mulle õnneks enam nii vastumeelne kui alguses.
Ma pidin ennast varem alati Kadi kuldsete sõnadega (”Pane lihtsalt botased jalga ja ära mõtle liiga palju ette” samas nüüd on ju selge, et rekordeid saab joosta ka ilma jalavarjudeta) motiveerima, aga nüüd on mul kohe veidi rohkem indu vabatahtlikult õue kepsutama minna.
Eks me näe, kaua see kestab. Väga võimalik, et uuel nädalal tuleb jonn peale ja ei taha trennitegemisest midagi kuulda.

Mis veel? Ma olen otsustanud sellel nädalal ”Die Kunksmuhme” ära lõpetada, sest kui miski muu saksa keele õppimisele hoogu sisse ei lükka, siis Aino Pervik kindlasti, eks? Ma ei tea, millest see laiskus on tulnud.
Ilmselt vist sellest, et mul on nüüd kooliskäimise asemel eraõptaja, kes kohtleb mind paremini, kui ma seda paraku väärin.
Ma olen otsustanud ennast nüüd tõsimeeli uuesti kokku võtta loodan (naiivselt), et kunksmoor mind rajale tagasi puksib.

Enne kui ma otsad kokku tõmban, siis ma ütlen, et mul on teile tegelikult ka üks eriti nõme ja absurdne naabrimehe lugu rääkida, aga ma pean selle postituse kallal veidi rohem vaeva nägema – kronoloogia läbi mõtlema ja teile selle siis võimalikult hästi lahti seletama, sest kui miski üldse mu eksistentsi kokku võtab, siis ma kardan, et see lugu on just see.

Okei, sõbrakesed, olge rõõmsad!

Advertisements